Pakkumised

Tingmärgid

Päikeselisele kasvukohale

Poolvarjulisele kasvukohale

Täisvarjulisele kasvukohale

Kuivemale kasvukohale

Parasniiskele kasvukohale

Niiskeale kasvukohale

Sobib lõikelilleks

Lõhnavad õied või lehestik

Sobib potitaimeks

Sobib amplisse

Patendeeritud sort

Lehtdekoratiivne

Putukaid meelitav

Mittesöödav

Suurim kasvukõrgus

Suurim kasvulaius

Parim vahekaugus

Õitsemisaeg

 

Liigikirjeldused

Pelargoon

Pelargoon (Pelargoniumvananenud nimetusega geraanium on rohttaimede või sukulentsete põõsaste ja poolpõõsaste perekond kurerehaliste (Geraniaceae) sugukonnast. Taimeperekonna umbes 230 liiki kasvavad peamiselt Lõuna-Aafrikas. Vahemeremaadel ja mujal viljeldakse mitut liiki pelargooni, mille lehtedest saadakse parfümeeriatööstuses tarvitatavat eeterlikku geraaniumiõli. Värvirõõmsate õite ja ümarate lehtedega viirpelargooni (P. zonale) hübriide kasvatatakse toa-, rõdu-, ja peenralillena,  suureõielise pelargooni (P. grandiflorum) hübriide peamiselt toalillena ning luuderohulehise pelargooni (P. peltatum) peamiselt rõdu- ja konteinertaimena tänu oma rippuvatele vartele. Suureõielise pelargooni ristandeid teiste liikidega tuntakse tihti ka Regaltüüpi pelargoonidena. Nende õied on suuremad kui viirpelargoonidel ja enamasti kahevärvilised, lehed rohkem lõhistunud ja saagja servaga. Euroopas kasvatatakse mõningaid pelargooniliike tugeva eripärase lõhna tõttu. Need on enamasti dekoratiivse lehestikuga ja väikeste õitega. Näiteks  lõhnaval pelargoonil (P. graveolens) on lisaks  roosilõhnalistele lõhistunud lehtedele väikesed lillad õied; käharal pelargoonil (P. crispum) on väikesed kreemvalgekirjud lehed, roosad õiekesed ja sidrunilõhn; karvasel pelargoonil (P. tomentosum) aga suured ümarad veidi hõlmised lehed, valged õied ja piparmündilõhn jne. 

Pelargoonidele sobib keskmise viljakusega liiv- ja liivsavimuld ja päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht. Kasvuperioodil vajab regulaarset kastmist ning väetamist, et rikkalikult õitseda sügiskülmadeni. Pelargoone on võimalik kasvatada püsikutena, kui hoida üle talve külmumisvabalt (min. temp. 7°C).  Seejuures peaks koht olema jahe, valge ja taimi kasta minimaalselt. Kevadel lõigata  tagasi, jättes umbes 5 cm pikkused tüükad, millest arenevad uued võrsed. Tagasilõigatud oksi võib kasutada pistokstena paljundamiseks. Seemnetega paljundamisel tuleb seemned külvata detsembrist veebruarini. Idanevad  20-25°C juures 7-14 päeva. Seemikud pikeeritakse vahedega 4×4 cm ja kasvukohale istutatakse vahedega 20×20 cm.

 

Mitmepalgeline pelargoon

  1. juuni 2012Maaleht

Allikas: Мой прекрасный сад

Toimetas Astrid Lepik

Kõigile hästi tuttav pelargoon rõõmustab meid kuni sügiseste külmadeni kaunite õiekobaratega.

Oli aegu, kus pelargooni mainimine tõi inimestes esile väsinud naeratuse – oli ju erepunaste õitega pelargoonide kasvatamine kõiki ära tüüdanud. Tänapäeval võime nautida pelargoonide kirevat ilu, kuna erinevate variantide ja sortide hulk on ääretult suur. Ühtviisi kaunid on nii liht- kui täidisõielised pelargoonid, rääkimata pelargooniõite kirevast värvipaletist ning kirjudest lehtedest. 

Üldjuhul armastavad pelargoonid päikselist kasvukohta, kõrgekvaliteedilist lillemulda, regulaarset kastmist ja kord nädalas väetamist. See tagab taimedele kena välimuse ja rohke õitsemise. Kuid üks vahele jäänud kastmiskord või väetamisering ei tee taimele olulist kahju. Kastes taas veidi närbunud taime, taastub ta ruttu. On sorte, mis tunnevad end hästi kasvades varjus. Suurte õitega pelargoonid tuleks asetada kohta kus vihm lopsakatele õitele liiga ei tee.

Pelargoonid ei karda kõrgeid temperatuure – on ju nende kodumaaks Aafrika. Ka jahedamal suvel saavad kenasti hakkama nii ripp-pelargoonid e. luuderohulehised pelargoonid (Pelargonium peltatum), suureõielised e. inglise pelargoonid (P. grandiflorum-hübriidid) kui viirpelargoonid (Pelargonium x hortorum), täites oma rõõmsavärviliste õitega terrasse, rõdusid kui aedu. 

Kui pelargoonidelt eemaldada kõik äraõitsenud õied, soodustab see uute õiepungade teket ja taimed õitsevad veelgi rikkalikumalt. Pelargoone võib kasvatada peenras või anumas soolotaimena, kuid hästi sobivad talle naabriteks näiteks maitsetaimed lavendel, tüümian ja rosmariin, suvelilledest aga raudürt, vilt-ristirohi, lobeelia, südajas suutera, lamav sanvitaalia jpt suvelilled. Rõõmsavärviliste pelargoonidega võib kaunistada ukseesist, terrassi, rõdu ja rõdupiirdeid, aknaaluseid. Ükskõik millisesse anumasse taimi istutades tuleks vaid jälgida, et põhjas oleks avaus või drenaažikiht liigse kastmisvee äravalgumiseks, sest pelargoonid ei talu liigniiskust ja võivad seetõttu hukkuda.