Liigikirjeldused

Kukehari

Kukehari (Sedum)

umbes 400 liigiga erinevate eluvormidega (ühe- ja mitmeaastased, heitlehised ja igihaljad, puhmad, poolpõõsad jne) taimede perekond paksuleheliste (Crassulaceae) sugukonnast. Looduslikult levinud peamiselt Mehhiko troopiliste alade mäestikes ja põhjaparasvöötmes. Lehed on neil lihakad, lamedad või ruljad. Õied on valged, kollased või punakad, tavaliselt viietised, mis on koondunud ebasarikaisse või kännastesse. Eestis on looduslikult levinud 4 liiki: harilik kukehari (S. acre), valge kukehari (S. album), suur kukehari (S. telephium ssp maximum, syn. S. maximum) ja verev kukehari (S. telephium). Kukeharjad vajavad kasvamiseks keskmise toitainetesisaldusega kuni toitainetevaest, vett hästi läbilaskvat pinnast ning päikeselist ja hea õhustatusega kasvukohta. Seisev vesi pinnases võib põhjustada juurestiku mädanemise. Sobivad kasvatamiseks aias peenral ja kiviktaimlas või kivimüüridel, võib istutada nii üksikute taimedena kui ka suuremate kogumikena. Kõik kukeharjad on head meetaimed.

Kukeharjad on pikaealised vähenõudlikud püsikud, mida võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest. Pindakatvatel liikidel on soovitatav jätta istutamisel taimede vahekauguseks 15…20 cm. Kukehari on üldiselt talvekindel, kuid lumevaesel talvel või järskude temperatuurikõikumiste korral talvitub katte all kindlamini.

Kukeharju paljundatakse enamasti puhmiku jagamise teel kevadel või ka augustis ja pistikute ning noorte võrsete abil juunis-juulis. Võimalik on paljundada ka seemnetega, eelkõige ühe- ja kaheaastaseid liike ning nende sorte. Seemned külvatakse kevadel kas ettekasvatamisel kastidesse või ka kasvukohale, idanemise temperatuur 13°…16°C.

Harilik kukehari (S. acre) on tõusvate või püstiste vartega igihaljas pindakattev püsik. Lehed on helerohelised kolmnurksed, kuni 6 mm pikad ja katavad tihedalt varsi. Õitseb juunis-juulis väikeste tähekujuliste rohekaskollaste kuni kuldkollaste õitega. Taime kõrgus kuni 5 cm. Sordid erinevad eelkõige õierikkuse, õite suuruse (suuremad) ja värvi poolest: ’Aureum’ – helekollaste lehtede ja õitega; ’Oktoberfest’ – õitseb juunist augustini kreemvalgete õitega.

Kuuetine kukehari (S. sexangulare) sarnaneb hariliku kukeharjaga, kuid lehed on veidi suuremad ja kinnituvad varrele kuues reas. Moodustab ühtlasema ja tihedama vaiba, mistõttu soovitatakse kalmistutele.

Roosakas kukehari (S. alboroseum, syn. erythrostictum) on heitlehine puhmastaim, mis oma välimuselt sarnaneb kaunile kukeharjale. Puhma kõrgus on ca 30 cm, hallikasrohelised kuni 8 cm pikkused munajad lehed paiknevad püstistel vartel vastakalt. Õitseb alates augustist ja kuni külmadeni. Väikesed tähekujulised rohekasvalged õied roosade viljalehtedega on koondunud laiadesse sarikõisikutesse. Tuntuim sort 'Mediovariegatumit' iseloomustavad kollakasvalged triibud lehtedel.

Püsiv kukehari (S. aizoon, syn. S. maximowiczii) on heitlehine tugeva juurestikuga risoomtaim Siberist. Helerohelised saagjad munajas-süstjad kuni 8 cm pikkused lehed paiknevad tõusvatel või püstistel punakatel vartel vahelduvalt. Õitseb suvel kollaste tähtjate õitega, mis on koondunud kuni 4 cm laiustesse sarikjatesse õisikutesse. Taime kõrgus kuni 45 cm.

Valge kukehari (S. album) 5…10 cm kõrgune punakate silinderjate lehtedega igihaljas pinnakattetaim, mis õitseb juunis-juulis valgete õitega. Leidub ka Eestis loopealsetel. Aedades kasvatatakse nii liiki, kui ka sorte. Tuntuim sort: ’Coral Carpet’, mida iseloomustavad kevadel ja sügisel punakasroosad lehed, kuid suvel õitsemise ajal on lehed rohekad.

Hokkaido kukehari (S. cauticola) on lamanduvate kuni tõusvate, mõnikord puitunud punakate võrsetega heitlehine taim. Munajad kuni ümarad saagjad sinakashallid lehed paiknevad varrel vastakalt.. Õitseb suvel karmiinroosade tähekujuliste õitega, mis on koondunud kuni 10 cm läbimõõduga laiadesse pöörisjatesse õisikutesse. Tuntuim sort ’Lidakense’, mis õitseb alates augustist tumepunaste õitega.

Ewersi kukehari (S. ewersii) sarnaneb hokkaido kukeharjale. Teda iseloomustavad munajad kuni 2 cm pikkused sinakasrohelised saagjad lehed, mis paiknevad lamavatel vartel. Õitsevad augustis-septembris (hiljem kui hokkaido kukehari) kuni 8 mm läbimõõduga roosakaspunaste tähtjate õitega, mis on koondunud tihedatesse õisikutesse.

Kamtšatka kukehari (S. kamtschaticum) on tõusvate, enamasti punakate tihti harunenud vartega 15…20 cm kõrgune pooligihaljas puhmastaim. Läikivad tumerohelised äraspidimunajad kuni mõlajad, ülemises kolmandikus hambulised lehed paiknevad varrel vastakult või vahelduvalt. Õitseb juunist augustini kuldkollaste tähtjate õitega, mis on koondunud hõredatesse väikeste süstjate terveservaliste kõrglehtedega õisikutesse. Pärast õitsemist muutub õisik kaunilt punaseks. Tuntud on kirjulehine sort ’Variegatum’, mille keskelt tumerohelised lehed muutuvad üle roosa kreemikaskollasteks lehe äärtes. Taim talub ka poolvarju.

Lüüdia kukehari (S. lydium) on igihaljas silinderjate heleroheliste kuni 5 cm kõrguste leherosettidega pinnakattetaim. Lehetipud on päikeselisel kasvukohal värvunud punakaks. Õitsevad suvel valgete tähtjate õitega, mis on koondunud sarikjatesse õisikutesse.

Kalju-kukehari (S. rupestre, syn. S. reflexum) on tõusvate või püstiste vartega pinda kattev igihaljas püsik sinakasroheliste ruljate lehtedega, mis paiknevad varrel spiraalselt. Õitseb juulis-augustis helekollaste tähtjate õitega, mis on koondunud hõredatesse ebasarikaisse. Taimede kõrgus ulatub 10 cm. Annab rohkelt isekülvi ning paljuneb ka vegetatiivselt kiiresti. Seega vähenõudlik kiviktaimla ja kivimüüride taim.

Selski kukeharja (S. selskianum) iseloomustavad püstised varred ja piklikud hambulise äärega lehed. Kõik taimeosad, ka õied on kaetud väikeste karvakestega. Taim moodustab tiheda ja madala polstri. Sorti ’Goldilocks’, iseloomustavad kuldkollased tähtjad õied, mis on koondunud suurtesse tihedatesse õisikutesse. Taime kõrgus kuni 20 cm.

Roomav kukehari (S. spurium) on horisontaalse risoomi ja lamanduvate, kergesti juurduvate ja tipust tõusvate vartega kodumaine igihaljas liik, mis moodustab kiiresti tiheda vaiba. Rohelised lehed on ümarad kuni äraspidimunajad, tipust täkilishambulised, mis paiknevad varrel vastakalt kuni kolmetiselt. Õitseb juunist augustini lillakasroosade tähtjate õitega, mis on koondunud laia õisikusse. Puhma kõrgus kuni 20 cm. Sordid erinevad üksteisest õite ja/või lehtede värvuse ja varieerumise poolest: ’Album Superbum’ – valgete õite ja heleroheliste lehtedega; ’Erdblut’ – punakasroheliste lehtede ja punaste õitega; ’Purpurteppich’ syn. ’Purple Carpet’ – õied ja lehed tume-lillakaspunased; ’Summer Glory’ – tumeroosade õite ja puhasroheliste veidi säbruliste lehrtedega; ’Schorbuser Blut’, syn. ’Dragon Blood’ – tumeroosade õite ja roheliste tipust ja äärtest purpursete lehtedega; ’Variegatum’, syn. ’Tricolor’ – valge-roosa-rohelisekirjude lehtede ja roosade õitega; ’Voodoo’ – neoonpunaste õite ja tumepunase lehestikuga, mis varieerub suve jooksul.

Talblehine kukehari (S. spathylifolium) on igihaljas pinnakattetaim, mille madalatel kuni 10 cm kõrgustel püstistel vartel on lamedad lihakad hallikasrohelised lehed, mis enamasti on pronksja alatooniga, kinnitunud ringjalt moodustades nn leheroseti. Õitseb juunist augustini kollaste õitega, talub kerget varju. Sordid: ’Cape Blanco’ – hõbevalgete seesmiste ja hallikasroheliste välimiste lehtedega ning kollaste õitega; ’Purpureum’ – hõbehallide seesmiste ja purpursete välimiste lehtedega.

Kaunis kukehari (S. spectabile) on laiuv, tugevaid puhmaid moodustav heitlehine taim. Lehed on helesinakasrohelised, suured laimunajad kuni elliptilised, tipust hambulised ja paiknevad varrel vastakuti, tihti kolme ja enama kaupa. Roosakaslillad õied on koondunud suurde (10…15 cm läbimõõdus) lamedasse sarikõisikusse. Õitseb augustist oktoobrini (külmadeni), puhma kõrgus kuni 45 cm. Sordid: ’Brilliant’ – heleroheliste lehtede ja karmiinroosade õitega; ’Carmen’ – erineb eelmisest oma tume-karmiinroosade (või nö malvaroosade) õite poolest; ’Meteor’ – lavendliroosade õitega; ’Star Dust’, syn. ’Iceberg’ – puhasvalged õied.

Verevat kukeharja (S. telephium) eristab kaunist kukeharjast hõrehambuliste hallikasroheliste lehtede vahelduv asetus varrel ja kõrgem kasv, 45…65 cm. Aias kasvatatakse tema hübriidseid sorte: ’Herbstfreude’, syn. ’Autumn Joy’ – üks efektsemaid ja vastupidavamaid sügisel õitsevaid kukeharju, teda iseloomustavad rohelised lehed ja tumeroosad õied, mis vananedes muutuvad roosakaspronksjaks ja isegi kuni tumepunaseks, nad on koondunud suurtesse kuni 20 cm läbimõõduga laiadesse õisikutesse, taime kõrgus ca 60 cm; ’Jose Aubergine’ – säravroosade õite ja sinakasvioletsete lehtedega, taime kõrgus 60…65 cm.

Mõnikord liigitatakse osa, tumedalehelisi tugevakasvulisi sorte vereva kukeharja alamliiki: suur kukehari (S. telephium ssp. maximum). Mõningad neist: ’Atropurpureum’ – tumepurpursete varte ja lehtede ning roosade õitega, taime kõrgus ca 60 cm; ’Munstead Dark Red’ – purpurpunaste õitega, punakate varte ja rohelisest purpurseks üleminevate lehtedega, taime kõrgus ca 40 cm; ’Vera Jameson’ – punaste varte ja purpurroosade lehtedega, mis õitseajaks roosaks muutuvad ning roosakaspunaste õitega, taime kõrgus ca 30 cm, mis oma madala kasvu tõttu mõnikord liigitatakse värd -kukeharja (S. hybridum) sortide hulka.

Värd-kukehari (S. hybridum) on 10…20 cm kõrgune lamedate, ümarate roheliste lehtede ja roomavate, kergesti juurduvate vartega igihaljas pinnakattetaim. Õitseb juunist augustini lillakasroosade tähtjate õitega, mis on koondunud laiadesse õisikutesse. Tuntuimateks sortideks on: ’Immergrünen’ – ümarad kuni piklikmunajad rohelised lehed ja kollased õied; ’Robustum’ – hallikasrohelised lehed ja punakasroosad õied.

On rida uuemaid sorte, mis erinevate allikate alusel kuuluvad erinevate liikide sortide hulka, mistõttu esitan nad lihtsalt perekonna järgi. Kukehari ’Frosty Morn’ – kuni 60 cm kõrguseks kasvav valge-rohelise kirjude lehtede ja valgete õitega sort. Õisikud arenevad aga helerohelistel lehtedel. Õitsva puhma puhul kaob enamasti kahevärvilisus, samas kahevärvilised puhmad enamasti ei õitse; ’Hab Grey’ – kollaste õite ja hallide, veidi punaka varjundiga lehtedega alates juulist õitsev madal (25…40 cm) puhmastaim; ’Jouce Henderson’ – purpurse üleminekuga, piklikmunajate, veidi hambuliste lehtedega ja roosade tähekujuliste õitega tihedate kumerate õisikutega ca 40 cm kõrgune puhmas; ’Purple Emperor’ – tumepunaste varte ja mustjaspunaste lehtedega ning punakate õitega ca 45…50 cm kõrgune puhmastaim, mis õitseb alates augustist; ’Strawberries and Cream’ – kuni 40 cm kõrguseks kasvav puhmas, mis alustab õitsemist juba juuli lõpust ning tema punaka varjundiga rohekashallide lehtede kohal punastel vartel kõrguvad laiad kahevärviliste õitega (beež ja redisepunane) õisikud; ’Xenox’ - mustjaspruunide varte, hallikas tumelillakate lehtede ja roostekarva (kollakasoranžid) õitega kuni 30 cm kõrguseks kasvav alates augustist õitsev puhmastaim.

 

Vaasi toodud kukeharjadest saab kerge vaevaga uued taimed

04. oktoober 2011 Maakodu

Astrid Lepik

Sügisel lillevaasis juured alla võtnud kukeharjad võib soovi korral mulda istutada ja toas ületalve hoida.

Sügiseses aias püüavad pilku keskmiste ja kõrgete kukeharjade lamedad ja suured, 10-15 cm läbimõõduga kaunid õisikud. Viimaseid ei kahjusta oluliselt ka kerged hallaööd ning õisikud püsivad peenral kaunitena kuni lume tulekuni.

Lisaks on nad ka head lõikelilled – vaasis on nad nägusad pikka aega. Lausa nii pikka aega, et võtavad seal juured alla.

Selliseid juured alla saanud taimi ei maksa sugugi ära visata. Kui on tahtmist ja võimalusi, võib nad julgelt toas mulda istutada, kus nad kenasti edasi kasvavad. Istutusmuld võiks vaid olla liivasegune ja vähese toitainetesisaldusega.

Soovi korral võib mulda istutatud taimel õisiku pealt ära lõigata (õisik lihtsalt kurnab asjatult taime), aga midagi ei juhtu kui lasta tal kenasti lõpuni õitseda ja lõigata ära alles peale õitsemist. Kuna kukeharjad on võrdlemisi vähenõudlikud, siis saab neid ületalve hoida nii kesk- kui ahiküttega ruumis, aga ka külmavabal verandal jm. Kasvukoht võiks olla vaid võimalikult valge ja mitte väga soe - valgusepuudusel ja liigses soojuses venivad taimed välja.

Tuppa kasvama pandud taimi kasta regulaarselt lastes kastmiskordade vahel mullapinnal veidi kuivada. Mõned vahele jäänud kastmiskorrad ei tee midagi halba, ülekastmine võib põhjustada mädanikke. Väetada talvel pole vaja.

Peenrasse (aga ka näiteks rõdule lillekasti) saab taimed istutada kevadel, mil jagub nii õhu- kui mullasoojust. Kui sügis on soe ja pikk, võib taimed ka juba sügisel peenrasse istutada, peaasi, et nad jõuaksid enne püsivate külmade tulekut ära juurduda.

« Tagasi