Liigikirjeldused

Näär

Näär (Pimpinella)

on maailmas laialdaselt levinud umbes 150 liigiga taimeperekond sarikaliste sugukonnas. Nääride seas leidub nii püsikuid kui ka üheaastaseid liike.

Harilik näär (P. saxifraga) tuntud ka kui ingver, maapihl, atlahein, krampjuur. Hariliku nääri eluvorm on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, kõrgus kuni 60 cm. Mõlemasugulised kaheli õiekattega väikesed õied. Kroonlehed valged või kollakasvalged, harva roosakad, välisküljel lühikarvased. Asuvad sarikates, mis on koondunud 6 - 15 (20) kaupa liitsarikaks. Liitsarikate läbimõõt 5-8 cm. Sarikakiired on paljad. Nii katis kui osakatis enamasti puuduvad (mõnikord esineb üksikutest lehtedest koosnev osakatis). Õitseb juunist septembrini. Putuktolmleja. Viljad - munajad vähemärgatavate, kuid teravate ribidega kuni 2,5 mm pikkused paljad kaksikseemnised, alusel peaaegu südajad, tipul ahenenud. Lehed -  enamik lehti juurmise kodarikuna, varrelehti vähe. Alumised lehed lihtsulgjad, rootsulised, pikkus koos rootsuga 10-20 cm, sulglehekesed munajad, tömbitipulised, sisselõikunult hambulised, tipmine leheke sageli kolmehõlmaline. Keskmised varrelehed väiksemad, kitsastel tuppedel, ülemised lehed eriti väikesed, tavaliselt kolmelilõhised, süstjate tipmetega. Vahel esinevad varre ülaosas vaid lehetuped. Varred on ümardunud, ruljad, peenelt vaolisee, harunenud, enamasti lühikeste karvadega kaetud. Peajuur on veidi kõver, harunenud, tavaliselt valkjas. Juurekaelal surnud lehtede jäänused. Muutub lõikekohal sinakaks. Kasvukoht asub enamasti kuivadel ja päikesepaistelistel päris- ja looniitudel, puisniitudel, hõredates metsades, teeservadel, kraavikallastel, karjamaadel. Lubjalembene, sagedamini esineb liivasel ja klibusel pinnasel, väetatud muldadel ei kasva hästi. Hea toidutaim paljudele taimtoidulistele loomadele. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Hea söödataim looduslikel kuivadel karjamaadel. Kogu taim sisaldab rikkalikult eeterlikke õlisid. Juuri kasutati varem meditsiinis. Neist tehtud ravimeid on kasutatud naha raviks, köha puhul, seedetegevuse parandamiseks, söögiisu tõstmiseks, uriinierituse soodustamiseks, haavade loputamiseks jne. Noored lehed sobivad salatite ja suppide valmistamiseks. Juuri on kasutatud toiduainetööstuses terava maitseainena. On ka meetaim.

Harilik näär on meie tavaline sarikaline. Võrreldes enamike teiste putkedega on ta suhteliselt väikesekasvuline: harilikult ei küüni ta üle inimese põlvekõrguse. Kasvab harilik näär kõikvõimalikel kuivadel niitudel, aga ka hõredates metsades, eelistades lubjarikkamaid kohti, näiteks paekivialadel olevaid loodusid. Ära tunneb nääri lehtede järgi. Nimelt on tal kahte tüüpi lehti. Ühed on juurmise kodarikuna maapinnal. Need on lihtsulgjad liitlehed, mille lehekesed on täiesti munakujulised, saagja servaga. Enamik lehti ongi sellised, ka alumised varrelehed. Nende järgi on tekkinud ka nimi maapihlad (sarnasus pihlaka lehega). Varre keskosas ja ka tipul võime aga näha tillilehtede sarnaseid kitsaid lehti. Ühtegi teist sarnaste lehtedega putke meie looduses pole. Segi võib ta minna vaid oma perekonnakaaslasega: suure nääriga. Viimane on kuni meetrikõrgune, tema vars on sügavamate vagudega ja lehekesed pikema rootsuga.

Vanarahva hulgas on nääri kõrval laialt levinud veel teinegi nimi: ingver. See on tulnud apteekrite kaudu, sest nääri juurikad meenutavad veidi ingveri omi ja neidki kogusid apteegid ravimiks. Nääri juurikas on mõru ja sisaldab mitmeid tugevatoimelisi eeterlikke õlisid, teda on kasutatud väga paljude haiguste raviks. Peamisteks olid kõhuhädad ja nahahaigused ning köha, tee on röga lahtistava toimega. Kuid temast on abi ka haavade loputamisel, neerukivide puhul, silmapõletike korral, nääri tee tõstab söögiisugi. Teeks tuleb võtta 1¼3 grammi kuivatatud juuri poole klaasi vee kohta, keeta kümme minutit ja siis juua korraga ära. Muidugi on mõttekas ka enne kurnata, taimetükke ei pea ju neelama. Samuti on vanarahva hulgast pärit tähelepanek, et kui “verejooksvarohtu” (harilik näär) panna värskele haavale, siis jääb veri kohe seisma. Veterinaarias on teda kasutatud sigade niinimetatud atlahaiguse korral, sellest nimi atlahein. Atlahaigus on haigus, mille korral ilmuvad looma kaelale punased laigud, kael võib minna paiste, muutuda kõvaks, arstide poolt kasutatavaid haigusnimetusi on selliste nähtude kohta mitmeid. Kaasajal seda taime meditsiinis enam ei kasutata.

Harilik näär on looduslikel karjamaadel ka hea söök kariloomadele, samuti toiduotsinguil liikuvatele metsaelanikele. Tema noortest lehtedest saab maitsva supi või salati ka inimene. Kõige rohkem on ta siiski väikeste putukate asendamatu kaaslane. Kuna ta kasvab päikese käes, siis meeldib tema õiesarikatel end soojendada paljudel pikatundlalistel sikkudel, läikivatel kuldpõrnikatel ja teistelgi mardikatel. Magusa suutäie leiavad rohkete õite meeketastelt nii suured mesilased kui ka päris väikesed kääbuskärbsed. Viimaseid jahivad aga heleda varjevärvusega kiired ämblikud. Nii et ta on tõesti nagu üks suur “elupuu”.

Allikas: www.bio.edu.ee 23.12.2014.

Suur näär (P. major) leidub peamiselt Lääne- ja Kesk-Eestis hajusalt leht- ja segametsades, puisniitudel, põõsastikes. Sarikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Taime välimus varieerub suuruse, karvasuse ja lehekeste lõhestatuse osas. Vars on kandiliselt vaoline, õõnes, paljas. Kõrgus 40 kuni 100 cm. Nagu ka harilikul näärel on suurel näärel kahte liiki lehti. Alumised lehed kodarikuna varre alaosas, sulglehekesed teravatipulised, paljad, pealt läikivad, enamasti piklikud ja sisselõikunud saagja servaga. Valgetel või kollastel õitel katis ja osakatis puuduvad. Õitseb juunist septembrini. Paljudes Euroopa maades kasvatatakse kultuurtaimena. Suur näär on aiamulla ja kasvukoha suhtes vähenõudlik ja võib saaki anda juba esimesel aastal. Aiailu taimena viljeletakse laialdaselt kultuuristatud aedvormi ’Rosea’, mille kasutamise kohta rahvameditsiinis on vähe teada

« Tagasi