Liigikirjeldused

Mägisibul

Mägisibul (Sempervivum)

on umbes 100 liigiga igihaljaste sukulentide perekond paksuleheliste (Crassulaceae) sugukonnas, kes looduslikult kasvavad peamiselt Euroopa ja Aasia mäestikes. Nende juurmised lihakad lehed paiknevad tiheda keraja kodarikuna, mis sarnaneb sibulaga. Kodarikulehtede kaenlast kasvavad välja maapealsed võsundid, mille tipus arenevad noored lehekodarikud ehk nn. tütarsibulad. Õied asetsevad kännasjates ebasarikates. Õisikuvarred on lihakad, süstjate vahelduvalt paiknevate lehtedega. Pärast õitsemist (seemnete valmimist) mägisibul sureb (taim elab edasi tänu kasvuperioodil moodustunud uutele nn  tütarsibulatele). Varem kuulusid ka liivsibulad (Jovibarba) mägisibulate hulka, nüüd on eraldi perekond, sest erinevad mägisibulatest selle poolest, et nendel kasvavad  uued lehekodarikud  (nn tütarsibulad) peenikeste niitjate võsundite otsa.

Kasvuks vajavad mägisibulad päikeselist kasvukohta ning kuivemat toitainetevaesemat (liivmullad) mulda. Kasvavad rahuldavalt ka tavalisel aiamullal, kuid on niiskustundlikud. Paljundatakse lehekodarikega (nn tütarsibulatega) kogu kasvuperioodi vältel.  Mägisibulad on vähenõudlikud pikaealised põuakindlad püsikud, keda on hea kasvatada kiviktaimlates, alpi- ja kiviaedades, kuivmüüri  vuukides, kivide lohkudes jne. Õitsemise ajal meelitavad aeda mesilasi!  Edasi lähemalt mõningatest enim kasvatatud liikidest ja nende eripäradest.

Võrk-mägisibul (S. arachnoiddeum) moodustab tihedaid väikseid  kuni 2 cm läbimõõduga juurmisi lehekodarikke (nn. sibulaid). Munajad, kuni 1 cm pikkused lehed on pealt hallikasrohelised, alt punakad. Lehekodarikud on pealt kaetud ämblikuvõrgu taoliselt pikkade hõbehallide karvadega (nende järgi on kõige parem seda liiki eristada!).  Õitseb juulis-augustis suurte  (läbimõõt kuni 2 cm) lõheroosade kuni punaste õitega, mis on koondunud  kuni 12 kaupa ebasarikatesse kuni 10 cm kõrguse varre tipus. On aretatud erinevaid sorte, mis erinevad üksteisest peamiselt lehtede (või nende eriosade)  värvuse poolest

Peeneripsmeline mägisibul (S. ciliosum) moodustab ka tihedaid, kuid eelmisest liigist suuremaid, kuni 5 cm läbimõõduga juurmisi lehekodarikke, milles hallikasrohelised, tipust veidi punakad  kuni 2,5 cm lehed on üleni kaetud hallikade karvakestega. Õitseb juulis-augustis rohekaskollaste õitega, mis on koondunud ca 8-10 cm kõrguse õisikuvarre tipus  kuni 2,5 cm läbimõõduga ebasarikasse.

Aed-mägisibul (S. x hybridum) on koondnimetus erinevate mägisibulaliikde omavahelisel ristumisel saadud sortidele, kell vanemad pole teada.   Seega  on antud rühm kõige enam aedades kasvatatud. Siia kuulub enamik kasvatatavaid sorte. Need erinevad üksteisest nii lehekodariku suuruse, kuju kui lehtede värvigamma, kuju ja õite värvuse ning suuruse poolest. Näiteks tuntuim sort 'Rubin' on  punaste lehtede ja õitega, 'Roseum'il on lehed kodarikupoolsest otsast rohekad ja muutuvad punakamaks tipu poole minnes, õied roosad. Kasvuks sobib just neile enam tavaline aiamuld (ei vaja kindlasti toitainetevaest liivmulda), kuid ikkagi päikeseline kasvukoht.

Marmor-mägisibul (S. marmoreum, syn. S. schlehanii)  on suurte, ca 10 cm, lehekodarikega, mis moodustutvad kahevärvilistest (tüve poolt punakaspruunid ja tipuosas rohelised) lehtedest. Iseloomulik on lehtede rohelised ääred ja noored karvased lehed (vanemad on siledad). Õied on tumeroosad valgete äärtega, mis koonduvad ca 10 cm õisikuvarre tipus ebasarikasse.

Harilik mägisibul (S. montanum, sy. S helveticum) on väikeste, 2-4 cm läbimõõduga  lehekodarikega, mis moodustuvad piklikest kleepuvate karvakestega tumerohelistest kuni 1 cm pikkustest  lehtedest. Kuni 10 cm pikkuse õisikuvarre lehed on punakad. Õied õisikus (läbimõõt kuni 6 cm)  purpurpunased.

Katus-mägisibul (S. tectorum) on enim kasvatatud mägisibula looduslik liik. Tema lamedad suured (5-14 cm läbimõõdus) lehekodarikud moodustuvad piklikest (kuni 4 cm) äraspidimunajatest hallikasrohelistest pruunikaspunase terava tipu ja ripsmelise servaga lehtedest. Õitseb juunist augustini suurte (2-2,5 cm läbimõõdus)  roosade kuni punakasroosade õitega, mille kroonlehtedel on heledamal taustal tumedamad jooned. Õied on koondunud suurtesse (5-10 cm  läbimõõdus) ebasarikatesse  20 -35 cm kõrguste  karvaste õisikuvarte tipus. Oma nime ei ole saanud mitte ehitusest, vaid sellest, et vanasti istutati teda tulekahjude vältimiseks plaat- ja turbakatusele.

« Tagasi