Liigikirjeldused

Kivirik

Kivirik (Saxifraga)

on umbes 400 liigiga pinda katvate ja kompaktsete igihaljaste kuni heitlehiste, enamasti püsikute, kuid ka kaheaastaste ja üksikute üheaastaste taimede perekond samanimelisest sugukonnast. Looduses leiab neid kogu põhjapoolkera erinevatest kasvukohtadest, kuid eelkõige mägistelt aladelt. Eestis kasvab looduses 4 liiki. Aedades kasvatatakse üle saja liigi ja lisaks neist aretatud sorte. Oma  erinevate vormide ja nõuete (kasvukuju, kasvukoht, õitsemise aeg jne) alusel jaotatakse kivirikud rühmadesse, alamrühmadesse ja seeriatesse. Edasi tutvustan vaid neid rühmi ja sinna kuuluvaid liike, mida kasutatakse aianduses.

Dactyloides--rühma kuuluvad igihaljad, roheliste lehtedega ja hõredat padjandit moodustavad kivirikud.  Nad eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta (viimases ei õitse nii rikkalikult) ja parasniisket vett hästi läbilaskvat huumusrikast mulda. Väga kuivas ja/või toitainete vaeguses lähevad nad pruuniks! Kõige enam on levinud sellest rühmast Arendsi kiviriku (S. x arendsii) sordid. Nimi tuleneb aretaja nimest ning enamik sorte on saadud roosilaadse kiviriku ja muruja kiviriku ristamisel. Kasvavad tiheda padjandina. Lehed on tumerohelised, sõrmjalt lõhised ja moodustavad tihedaid kumeraid kodarikke. Taime kõrgus koos õievartega ulatub 8-25 cm-ni. Õitsevad mais juunis1-3 cm läbimõõduga  2-4 kaupa varrel paiknevate õitega, mille värv varieerub valgest purpurseni olenevalt sordist. Kivirikest on nad kõige värviküllasemad ja rikkalikumalt õitsevad. Näiteks 'Peter Pan' ja 'Purpurteppich' on tumepunaste õitega, 'Triumph' on sügavpunaste mittepleekuvate, kuid teistest väiksemate õitega; 'Blütenteppich' on karmiinroosade õitega, mis pleekivad heledamaks, 'Rosakönigin' on heleroosade õitega, mis pleekivad pea valgeks ja 'Schneeteppich' on puhasvalgete õitega sort. Murujas kivirik (S. cespitosa) kasvab Lapimaa tundraaladel ja vähesel määral ka lõunapoolsetel lubjarikastel muldadel. Kasvab hõreda madala mättana ja õitseb mais-juunis valgete õitega. Kultuuris praktiliselt ei kasva, sest väga raske on talle sobilikke tingimusi luua. Roosilaadne kivirik (S. rosacea, syn. S. decipiens)  kasvab looduses Islandil ja Kesk-Euroopa mäestikes. Õitseb ka mais-juunis valgete õitega, kuid lehed on võrreldes eelmistega vähem lõhestunud. Alpi kivirik (S. muscoides) moodustab Arendsi kivirikust tihedama ja madalama (kuni 15 cm) padjandi. Sort 'Finding' moodustab eriti tiheda padjandi ja on valgete õitega; 'Purpurea' aga karmiinpunaste õitega.

Euaizoonia-rühma kuuluvad igihaljad hõbedate, kõvade, kitsaste, kujult süstjate või veidi äraspidimunajate lehtede ja kõrgete õievartega rosetti moodustavad taimed. Õied on väikesed,  valged, harva kollase või punasetäpilised ning koonduvad kobarõisikutesse või kännastesse. Õisikud sobivad lõikelilleks (pikk õisikuvars ja püsivad kaua vaasis). Võrsed (juurmine leherosett) surevad peale õitsemist, kuid taim säilib tänu rohketele kasvuperioodil moodustuvatele võsunditele. Kasvuks vajavad nad lubarikkaid muldi, kuid taluvad hästi kuiva ja eredat päikest, mistõttu on hinnatud kiviktaimlataimed. Hosti kivirik (S. hostii, syn. S. altissima) on üks kaunimatest. Taime kitsad, süstjad hõbedased lehed kasvavad lamedate rosettidena, mille keskelt kõrguvad 40-60 cm pikkused õisikuvarred. Kobarõisik koosneb valgetest, mõnikord punasetäpilistest õitest, mis puhkevad alates maist. Kasvab hästi ka kuivas päikeselises kohas. Kobarkivirik (S. paniculata, syn. S aizoon) on hosti kiviriku kõrval meil enim kasvatatud rosett kivirik. Sarnaneb eelnevaga, kuid leherosetid on väiksemad ja ka õisikuvars jääb 20-30 cm-ni. Püramiidkivirik (S. cotyledon) sarnaneb samuti hosti kivirikule, kuid aedades teda liigina ei kasvatata. Enamasti on tema nime all tuntud just hosti kivirik või mõni püramiidkiviriku sort (näiteks 'Pyramidata'). Püramiidkiviriku leherosettide kõrgus on ca 12 cm ja sealt kasvab  kuni 60 cm kõrgune õiterohke õisikuvars. Ta on selles rühmas ainus liik, kes ei vaja lubjarikast mulda. Pikalehine kivirik (S. longifolia) erineb eelmistest selle poolest, et  tema õisikuvars on terves ulatuses täidetud õitega. Aedades vähe levinud, sest vajab kuiva ja hästi lubjarikast pinnast.

Porophyllum-rühmast kasvatatakse aedades Kabschia-alarühma kivirikke, kes kasvavad tiheda padjandina ja õitsevad varakevadel (aprillis-mais). Nende kasvatamine on keeruline, sest vajavad lubjast, kivist pinnast (vähe toitaineid) ja samas poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta. Looduses kasvavad kaljupragudes. Oma aeglase kasvu tõttu moodustavad pika aja jooksul tiheda, kõva pinnaga mätta. Õite värv varieerub valgest kollaste ja punaste toonideni. Aedades on kasvatatud kollaseõielisi varajast kivirikku (S. x eudoxiana) ja kadakalehist kivirikku (S. juniperifolia) ning  valgeõielist Burseri kivirikku (S. burseriana).

Robertsonia--rühma kuuluvad igihaljad rosettidena kasvavate lehtede ja lehtedeta õisikuvartega varjulembesed  kivirikuliigid. Nad sobivad seega varjulisele või poolvarjulisele kasvukohale ja niiskemale huumusrikkale mullale. Linnakivirik (S. x urbium) on selle rühma tuntuim liik, keda pikka aega peeti varjukivirikuks (S. umbrosa), kuid kes on  puhta liigina väga haruldane. Linnakivirik on  varjukiviriku ja ühe talle lähedase liigi (S. spathulata) hübriid. Linnakivirik moodustab rosettidest tiheda vaiba, mistõttu sobib pinnakattetaimeks poolvarju, ka puude-, põõsaste alla. Tema lehed rosetis on kujult äraspidimunajad, hambulise serva ja lühikese tiivulise karvase rootsuga. Punakate, veidi kleepuvate õisikuvarte tipus puhkevad mai lõpus, juunis väikesed valged punaste täpikestega õied, mis on koondunud hõredasse pöörisesse. Sortidest on tuntud  liigist madalamate rosettide ning roosade õitega punastel õisikuvartel 'Elliott`s Variety' ja kollasetäpiliste lehtedega 'Aureopunctata'Talbjas kivirik (S. cuneifolia) sarnaneb eelmisele liigile, kuid on väiksem. Lehed on siin talbjad (nn lusikakujulised), nahkjad, tumerohelised ja paljad. Leheservad pikakarvalised ja veidi hambulised. Lehed on altpoolt lillakaspunased (eriti sügisel). Õitseb enamasti juunis, õied on väikesed valged kollaste täppidega ja kujult tähtjad ning on koondunud hõredasse pöörisesse. Ümaralehise kiviriku (S. rotundifolia)  varred on väheste lehtedega. Juurmised lehed on ümarneerjad, hõredalt täkilise servaga, pehmekarvased ja pikarootsulised. Õied on valged, neelust punasetäpilised ja paiknevad pöörises. Õitseb alates mai lõpust juulini.

Kivirikke paljundatakse enamasti jagamisega kevadel enne õitsemist  või pärast õitsemist kuni septembrini. Samuti võib paljundada pistikutega. Kõige mõttekam on see ehk Arendsi kivirike puhul. Siis võetakse pistikud juulis. Pistikud juurduvad 3-4 nädalat. Samuti on võimalik paljundada seemnetega, kuid siis peame arvestama, et liigid ja ka sordid annavad kergesti omavahelisi hübriide. Õitsemise ikka jõuavad  seemnest kasvanud taimed  teisel aastal.

« Tagasi