Liigikirjeldused

Pukspuu

Pukspuu (Buxus)
Pukspuuks kutsuti neid taimi juba vanas Roomas. Pukspuude perekonda kuuluvad vastakute terveservaliste igihaljaste väikeste nahkjate lihtlehtedega põõsad, harvem madalakasvulised puud. Õied ühesugulised, kroonlehtedeta, emasõied asuvad tähkjates õisikutes võrsete tipus, isasõied väikeste nutjate õisikutena emasõite telje alusel, õied vähemärgatavad. Viljaks 3-osaline kupar, igas osas 2 tumedat läikivat seemet. Seemned paiskuvad kupra avanedes emataimest eemale. Puit on hajulisooneline, kõikidel liikidel tihe, raske, kollakas ja väga tugev, värvuselt meenutades elevandiluud, kasutatakse treimis- ja nikerdustöödeks – malenupud, piibukahad, intarsia jm. Head meetaimed. Lehed on kariloomadele mürgised ja sisaldavad terve rea erinevaid alkaloide. Seemnetes sisaldub üle 30 % rasva. Taimed eelistavad kasvamiseks lubjarikkamaid hea drenaažiga muldi ja varjukamat kasvukohta, kuhu mõne tunni päeva jooksul võiks siiski päike paista. Meil on pukspuude kasvatamisel probleemiks kevadine füsioloogiline kuivamine, seda eriti siis, kui maapind on sügavalt külmunud. Seepärast tuleb pukspuud istutada varju või kaitsta neid kevadpäikese eest kinnikatmise abil. Viljad meil ei valmi, seepärast paljundatakse taimi peaasjalikult pistikutega, Euroopas ka seemnetega, kuid need kaotavad üsna kiirelt idanevuse ja külvatakse sügisel kohe pärast valmimist. Taimede talvekahjustuste vältimiseks ei tohiks neid sügisel pügada, vaid teha seda kevadel või kohe pärast jaanipäeva. Perekonnas umbes 30 (70) liiki, kasvavad Lääne-Euroopast kuni Kesk-Ameerikani, tihti alusmetsarindes.
 
Väikselehine pukspuu (Buxus microphylla) Kuni 1,2...1,5 m kõrguseks kasvav tihedavõrseline, kompaktne ja umbes sama lai põõsas on pärit Jaapanist, võib olla vaid aiakultuurist mitte loodusest. Võrsed kollakasrohelised, selgelt neljakandilised, paljad. Lehed äraspidimunajad, 0,5…2,5 x 0,3…1,5 cm, ümara kuni sämpunud lehetipuga ja kiilja alusega, pealt läikivrohelised, alt heledamad, talvel kollakasrohelised kuni pruunikad. Õied võrsete tipuosas, istuvad, kollakasrohelised. On külmakindlam harilikust p. kuid meil vaevalt levinud. Talub väga hästi kärpimist ja vormilõikust. Eelistab lubjarikast kuni nõrgalt happelist mulda, talub hästi linnatingimusi. var. aemulans erineb põhiliigist munajaslantsetjate kuni lantsetjate teravatipuliste lehtede ja lühemate tolmukate poolest; var. intermedia suurekasvuline põõsas, lehed lantsetjad kuni munajad, 2,5…3 x 0,8…1,5 cm; vili kuni 1 cm läbimõõdus; var. japonica erineb põhiliigist suurema kasvu, veidi tiivuliste võrsete ja lehtede kaenaldes asuvate õite poolest; var. koreana noorelt nõrgalt karvased võrsed ja väiksemad 0,6…1,5 cm pikkused lehed, lehtede pearood pealtpoolt karvased; eroti külmakindel, Ameerikas katsete järgselt talub probleemideta -32 ° C. Sordid: ’Compacta’ – väga aeglasekasvuline, 30 aastaga 30 cm, äärmiselt külmakindel; ’Green Pillow’ – meenutab eelmist sorti, kuid lehed pikemad; ’Faulkner’ – põiliigist tugevamakasvuline püstine põõsas; uus haigustevaba ja külmakindel sort hekkideks, põõsagruppideks jne.; 'Herrenhausen' - laiuv, pesaja kasvuga pinnakattetaim, lehed piklik-ovaalsed; ’National’ – saledakasvuline, püstine tugevavõrseline põõsas, kuni 1,5 m kõrge; lehed väga suured, kuni 3 cm pikad; tugev ja külmakindel sort; ’Rubra’ – oranžkollaste lehtedega aedvorm.
 
Harilik pukspuu (Buxus sempervirens) Meil kasvab Lõuna-Euroopast pärit taim tavaliselt kuni 1,5 m kõrguse laiuva põõsana, kuid kodumaal võib sirguda kuni 15 m kõrguseks ja 30….40 cm tüvediameetriga hallikaskollase madalarõmelise tüvekoorega alusmetsarinde madalaks puuks ning moodustada harva ka puhtpuistuid. Areaal laiaulatuslik, alates Hispaaniast läänes kuni üle Kreeka Väike-Aasiani idas, areaali lõunapoolne osa ulatub kuni Põhja-Aafrikasse, tõustes mägede kuni 2000 m kõrgusele üle merepinna. Euroopas mõnelpool kasvamas ka metsistunult. Kultuuristamise aeg teadmata. Vanus 300…400 aastat. Võrsed noorelt neljakandilised, oliivrohelised ja karvased, hiljem pruunikad, ümaramad ja paljad. Lehed meenutavad mustika lehti, elliptilised kuni piklikmunajad, 1,5…3 x 0,5…1,5 cm, nahkjad, pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, lühikese rootsuga. Õied silmapaistmatud, rohekad, lehtede kaenaldes, aprillis. Viljad munajas-kerajad, 0,7…1,0 cm pikad, tipus väikeste sarvekestega, valmivad sügisel hilja. Meil on harva seemned valminud. Põõsad on väga aeglasekasvulised ja väga varjutaluvad. Eelistab kasvada lubjarikastel muldadel. Taimed on mürgised, eriti lehed ja võrsete koor!Talub suurepäraselt pügamist ja moodustab tiheda põõsa. Euroopas enimkasutatud hekitaim, meil on külmahell kevadise päikesepõletuse korral. Kasutatakse pügatud ja vabakujulise hekina, harvem üksikpõõsana. Sobib poolvarjuline kasvukoht, siis pole ka kevadpäike nii ohtlik. Paljud sordid on põhiliigist külmahellemad. Sordid: ’Agram’ Balkanimaa loodusest, madal, tihe põõsas, väga sobiv hekkideks; ’Angustifolia’ – väga tiheda kompaktse kasvuga; lehed lantsetjad, 2,5…..3,5 cm pikad, tömbid, paiknevad võrsel tasapinnaliselt, sügavrohelise värvusega, tihti veidi sinaka varjundiga; ’Aurea’ – lehed puhkedes kuldkollased, hiljem rohekad, laielliptilised; 'Blauer Heinz' - väga talvekindel aeglasekasvuline sort; 'Elegantissima' (’Elegans’) - nõrgakasvuline, tumeroheliste, valkjaservaliste väikeste lehtedega, olles üks ilusamaid sorte; 'Faulkner' - laiuv püstine, tugevakasvuline 2-3 m kõrgune põõsas; ’Myosotifolia’ – väga tagasihoidliku kasvuga kerajas põõsake, lehed munajadpiklikud, väikesed, kuni 1,2 cm pikad; ’Pendula’ – kõrge ja sale kasv, võrsed rippuvad; lehed äraspidimunajad, tömbitipulised; ’Prostrata’ – alla 1 m kõrge kuid mitu korda laiem, võrsed horisontaalsed; lejed piklikmunajad, kuni 3 cm pikad; ’Pyramidalis’ – koonusja kasvuga, püstine jäik põõsas; lehed munajas-piklikud, kuni2,5 cm pikad, tömbi kuni pügaldunud tipuga; 'Rotundifolia' - ümarate lehtedega tugevakasvuline põõsas; 'Suffruticosa' - tumeroheliste lehtedega, aeglasekasvuline põõsas, mida on sajandeid juba kasutatud.
 

Pukspuust saab kauneima heki

28. oktoober 2010 Maakodu

Rein Sander

Pukspuu on meil tuntud ja hinnatud kui ilus igihaljas kalmistutaim.

Väikeste, veidi läikivate nahksete tumeroheliste lehtedega harilik pukspuu (Buxus sempervirens) kasvab meie tingimustes tavaliselt kuni meetri kõrguseks ja sama laiaks. Põõsas on hästi tihe. Kuna pukspuu talub hästi pügamist, on temast hea lõigata kõikvõimalikke vorme ja kujusid. Väga väikeste lehtede ja aeglase kasvu tõttu hindavad pukspuud kõrgelt ka bonsaikasvatajad.

Kõige ilusama madala heki saabki pukspuust. Kui hekialune ei ole rohtunud, algab lehestik juba maapinnalt. Ainuke probleem on talvekindlus. Aga madal hekk on selle poolest hea, et seda saab talveks katta. Kõige parem on teha laudadest hõre kate, mis pakub kaitset nii pealt kui ka külgedelt.

Parem katta kui kahetseda

Nagu enamik igihaljaid põõsaid, nii vajab ka pukspuu meie ilmastikus veebruarist kuni aprilli lõpuni kaitset tugevate päikesekiirte eest. Sooja kevadpäikese paistel ärkavad lehed elule varem, kui juured neile külmunud mullast vett suudavad hankida. Tagajärg on füsioloogiline põud – põõsa lehed kuivavad veepuuduses. Hukkuda võivad isegi eelmise aasta kasvud.

Paarikümnekraadise külma elab pukspuu üle suuremate viperusteta, eriti siis, kui maad ja põõsast katab lumevaip. Aga me ju ei tea ette, kui lumerohke talv tuleb, kindlam on põõsaalune maa sügisel korralikult multšida ja külma kaitseks juba mõned kuuseoksad maasse torgata.

Veel paremini kaitseb põõsast lihtne laudkast, mis hoiab ära sellegi, et oksad lume raskuse all murduvad. Kastile ja selle ümber on lihtne ka lisasoojustust laotada.

Veel lihtsam tundub olevat põõsas esimeste külmade aegu talvekangasse mähkida ja niimoodi kinni siduda, et ta laiali ei vajuks. Soojal sagedaste sulailmadega talvel võib selline umbne kate aga kasu asemel hoopis kahju teha.

Soe talv teeb kahju

Mõnikord teevad soojad lumerohked talved meid mugavaks, unustame pukspuud sügisel talvekorda seada. Nõnda juhtus paarteist aastat tagasi, kui sain lahti Kubja vanadest suurtest pukspuupõõsastest.

Sooja talve vastu on peaaegu võimatu midagi ette võtta. Nõnda oli see 2007. aastal, kui mitmed taimed veel jaanuaris elasid rahulikku hilissügisest elu. Järgnes külmalaine ja kevadel olid paljudes kohtades rebasekarva mitte ainult pukspuud, vaid isegi elupuud. Ka lõhnaval kuslapuul hakkasid enne jaanuarikülmasid pungad pakatama, päriskevadel polnud neist järel midagi.

Hea juurduja

Kõrgemate põõsaste pügamisel jääb üle palju noori võrseid, millest saab teha haljaspistikuid. Need juurduvad küll pikkamööda, kuid hästi. Pistikust istutuskõlbliku põõsa saamiseks kulub 2–3 aastat.

Eesti aiaäridest võib lisaks harilikule pukspuule leida ka tema sorte. Näiteks heledamate lehtedega ja loomupäraselt keraja vormiga ‘Suffruticosa’ ning kollasekirjude lehtedega ‘Aureovariegata’. Müügil on olnud ka väikeselehise pukspuu (B. microphylla) sort ‘Faulkner’, mille lehed on veelgi väiksemad kui harilikul pukspuul.

« Tagasi