Liigikirjeldused

Paju

Paju (Salix)

Perekonda kuuluvad kahekojalised, vahelduvate (võrsel spiraalselt paiknevate) lihtlehtedega puud ja põõsad. Õied urvana, varustatud meenäärmetega. Kupar ühepesaline, kahe poolmega, seemned väikesed, lennukarvadega. Liigid enamasti putuktolmlejad, väga külmas kliimas ka tuultolmlejad. Õitsevad enne lehtimist või koos sellega. Perekonnas 300-350 liiki, kasvades mõlema poolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas ja subtroopikas. Eestis kasvab looduslikult 21 liiki, kuid kuna pajud hübridiseeruvad kergesti, on tegemist tihti hübriidliikidega, millede määramine on suur töö. Pajud on kasutatud laialdaselt haljastuses, eriti puukujulised liigid. Puukujulisi pajusid nimetatakse remmelgateks. Pajud on toiduks paljudele ulukitele ja nende painduvaid võrseid kasutatakse punumistöödel, neid istutatakse tuulekaitse- ja lumekaitseribadeks jne. Paljundatakse pajusid enamasti vegetatiivselt, pistokste ja -vaiadega.

Raagremmelgas (S. caprea) on kindlasti meie üks tavalisemaid puuliike, kasvades kuni 20 m kõrguseks ja kuni 1 m diameetriga puuks. Lisaks Eestile kasvab raagremmelgas laialdasel alal Kesk- ja Põhja-Euroopas ja Põhja-Aasias. On mahajäetud põldude, heinamaade ja metsaraiestike ning -lagendike pioneerliik, asustades koheselt vabad kasvukohad koos arukase ja hariliku haavaga. See viitab raagremmelga väga heale seemnetega paljunemisele. Võrsed tugevad, jämedad, hallikasrohelised, paljad (noorelt võivad olla udekarvased), lehearmid suured. Pungad paljad, tumepruunid, võrsele hoiduvad. Lehed elliptilised, kuni 15 cm pikad ja kuni 6 cm laiad, kortsus, alt hallikasviltjad, terveservalised või nõrgalt lainja servaga, pealt rohelised (noorelt udejaskarvased). Abilehed neerjad, varisevad varakult. Õitseb märtsi lõpp, aprill, enne lehtimist, olles varajane ja hea meetaim. Õitsedes väga dekoratiivne. Emasurvad kuni 5 cm pikad, neid on rikkalikult, kuldkollased. Viljad valmivad mais-juunis ja kaotavad kiiresti idanevuse. kasutatakse puidu tootmisel (tselluloosiks), küttepuuks ja koort nahkade parkimiseks. Hea meetaimena hinnas. Haljastuses huvitav liik kevadel varajase õitsemise tõttu. Hübridiseerub kergesti teiste pajuliikidega. Sortidest: 'Mas' - isaskloonid kuni 5 cm pikkuste kuldkollaste rikkalikult õitsvate ja lõhnavate õitega; 'Pendula' - vääristatud sort, isaskloon kollased, rikkalikult õitsevad ja lõhnavad õied; 'Silberglanz' - väga varakult õitsev sort, hõbedased urvad moodustavad toreda kontrasti tumepunakaspruunide võrsetega.

Raudremmelgas (S. pentandra) on meie oludes tavaliselt kõrgem, kuni 5 m kõrgune põõsas harvem ca 10 m kõrgune madalam puu. Lisaks Eestile kasvab Euroopa ja Aasia põhjaosas, niiskematel järvede ja jõgede kallastel, heinamaadel jne. Võrsed rohekaspruunid, siledad paljad, läikivad. Pungad piklikud, paljad, läikivad, kollakad. Lehed ca 10 cm pikad ja 2…3 cm laiad, elliptilised kuni süstjad, noorelt kleepivad, nahkjad, pealt tume-, alt kollakasrohelised. Leheserv peensaagjas, näärmeilne, leheroots näärmetega, ca 1 cm pikk. Abilehed piklikmunajad, neid on harva ja nad varisevad kiiresti. Õitseb pärast lehtimist juunis, olles üks hilisem õitseja pajude hulgas. Isasurvad 3-5 (10) cm pikad, emasurvad 4…5 cm pikad, viljad valmivad augustis ja jäävad kuni kevadeni puudele. Majanduslikku ega haljastuslikku tähtsust eriti ei oma, puid hindavad vaid mesinikud hilise õitsemise tõttu. Samal põhjusel ka hübridiseerub teiste pajuliikidega vähemal määral.

Hõberemmelgas (S. alba) on suurte mõõtmetega, kasvades 30 m kõrguseks ja 1…2 m tüveläbimõõduga puuks. Eestis kasvab oma areaali põhjapiiril, esinedes vaid Lõuna-Eestis jõgede üleujutatavatel aladel, soodes jne üsna vähesel määral, rohkem kultiveerituna, üldareaal lai, kasvades Kesk- ja Lõuna-Euroopast kuni Lääne-Siberini ja lõunas Põhja-Aafrikani. Võra lai, tüve koor paks ja korbane. Noored võrsed peened, rippuvad, siidkarvased, hiljem paljad, kollalad kuni pruunid, lõvedega. Pungad karvased, piklikud, võrsele hoiduvad, pruunid kuni punakad, kuni 6 mm pikad ja 1,5 mm laiad. Lehed süstjad, kuni 12 cm pikad ja 2 cm laiad, teritunud tipuga, näärmelise peensaagja servaga, noorelt mõlemalt küljelt siidkarvased, hiljem ainult alt. Leheroots lühike, laba läheduses mõne väikese näärmega, abilehed süstjad, näärmelise servaga ja mõlemalt küljelt siidkarvased, varisevad varakult. Õitseb lehtimisega üheaegselt (mais), isasurvad kollased, kuni 7 cm pikad, emasurvad 3…5 cm pikad. Hõberemmelgat kasutatakse haljastuses laialdaselt ilupuuna, parkides, teede ääres, veekogude kallastel jne. Paljundatakse pistvaiadega, annab ka kännuvõsu. Sortidest: 'Darts Snake' - laiavõraline madal puu, oksad ja võrsed kõverdunud, tumedad, läikivad; 'Gold' - võrsed oranzid, dekoratiivne eriti talvel; 'Liempde' - kitsaskoonusjas võra, noorelt väga kiire kasv, lehed rohelised; var. sericea ('Splendens') - lehed mõlemalt küljelt kuni sügiseni hõbedased, üks kaunimaid hõbedasi sorte; var. chermessina ('Britzensis') - võrsed punased; 'Tristis' - pikkade, peente, maani rippuvate kollaste okstega, väga dekoratiivne; 'Tristis Resistenta' - erineb eelmisest resistentsuse poolest roosteseentele ja intensiivse kollase võrsevärvuse poolest. Annab hübriide teiste pajudega, eriti rabeda remmelgaga.

Rabe remmelgas (S. fragilis) kasvab 15…20 m kõrguse tugevasti hargneva ümaravõralise puuna looduslikult Lõuna-Eesti jõgede ja järvede üleujutatavatel aladel lubjarikastes kohtades. On meil areaali põhjapiiril, üldareaal kogu Euroopa kuni Lääne-Siber. Puude tüve koor sügavarõmeline, oksad peened, läikivad, paljad, pruunid, kergesti murduvad. Pungad paljad, mustjaspruunid, kuni 1 cm pikad. Lehed kuni 18 cm pikad ja 4 cm laiad, piklikmunajad kuni süstjad, näärmekalt hambulise servaga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hallid, härmatisega, karvadeta. Leheroots ca 1,5 cm pikk, üksikute näärmetega, abilehed neerjad, hambulised, varisevad kiirelt. Õitseb mais koos lehtimisega, nii isas- kui emasurvad 2-5 cm pikad, algul kollakad, hiljem pruunid. Seemned valmivad juunis. Rabedat r. kasutatakse tihti haljastuses, istutatuna haljasaladele, teede äärde, jõgede ja tiikide kallastele jne. Hea meetaim, Paljundatakse pistokstega. Tähtsaim sort 'Bullata' - kerakujuline tiheda võraga kuni 10 m võraläbimõõduga puu. Väga dekoratiivne, kasvab Hellenurmes, Luual, Kuremaal jm., palju kasutatakse teede servade, veekogude kallaste jm. kohtade haljastusel Skandinaavias.

Vesipaju (S. triandra) on tõusvate okstega 4…5 m kõrgune põõsas kasvab meil üle kogu Eesti veekogude kallastel, üleujutuspiirkondades. Levinud kogu Euroopas ja Aasias, kasvades nii märgadel kasvukohtadel kui ka mägedes. Noored võrsed nõtked, kollakasrohelised, pruunid või punased, noorelt veidi karvased, hiljem paljad. Pungad piklikmunajad, võrsele hoiduvad ja sellega sama värvi. Lehed kuni 12 cm pikad, ovaalsüstjad kuni süstjad, nõrgalt läikivad, kuni 4 cm laiad, teritunud tipuga, servast näärmeliste hambakestega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, paljad. Leheroots kuni 1 cm pikk, näärmetega. Abilehed suured, südajad kuni neerjad, saagja servaga, püsivad kaua. Õitseb mais juunis vahetult pärast lehtimist, nii isas- kui emasurvad 3-6 cm pikad. Vesipaju annab paljude pajuliikidega hübriide, haljastuslikku tähtsust ei oma. Põõsa jämedatest okstest valmistatakse hobuselookasid, noori võrseid kasutatakse punumistöödeks. Hea meetaim, paljundatakse pistokstest.

Kahevärvine paju (S. phylicifolia) 2…3 m kõrgune püstise põõsana kasvab see pajuliik meil üsna sagedasti soostunud ja soistel niitudel, jõgede ja kraavide kallastel, sagedamini Lääne-Eestis, olles oma areaali lõunapiiril. Üldlevik kontinentaalne Euraasia. Võrsed kollakas- kuni punakaspruunid, paljad, läikivad. Pungad pruunid, piklikud, üksikute karvadega. Lehed elliptilised või äraspidimunajad, kuni 7 cm pikad ja kuni 3,5 cm laiad, pealt läikivad tumerohelised, alt sinakashallid, paljad, lühikese terava tipuga, kiilja alusega, leheserv terve kuni loogeline. Leheroots kuni 1 cm pikk, abilehed väikesed, neerjad, näärmelise servaga, püsivad suveni. Õitseb aprilli lõpp, mai, enne lehtimist, isasurvad kuni 2 cm pikad, emasurvad algul ca 4 cm, hiljem kuni 10 cm pikad. Hea meetaim. Kahevärviliste lehtede tõttu kasutatakse vahel ka haljastuses. Hübridiseerub teiste pajuliikidega, paljundatakse pistokstega.

Tuhkur paju (S. cinerea) 3…4 m kõrgune tugevate võrsetega paju kasvab üle kogu Eesti metsaservades, soostunud niitudel, raiesmikel, jõgede ja järvede kallastel, olles kõige levinumaid pajuliike meil. Üldareaal Põhja-Euroopa ja Põhja-Siber. Noored võrsed hallid, viltkarvased, vanemad võrsed pruunikad, karvased. Pungad tömbid, pruunid, koonilised, hallide viltkarvadega. Lehed 5…12 cm pikad ja 2-4 cm laiad, äraspidimunajad kuni piklikud, lühikese terava tipuga, laineliselt saagja servaga, pealt veidi karvased, rohelised, alt hallikasrohelised, viltkarvased. Abilehed suured, neerjad, püsivad kaua. Õitseb aprilli lõpus, mai alul enne lehtimist. Urvad 2-4 cm pikad, hea meetaim. Annab teiste pajuliikidega kergelt hübriide. Haljastuslikku tähtsust omab sort: 'Böschungsteppich' - kuni 1 m kõrgune laiuv hea pinnakattetaim, pioneerliigina uushaljastustel kasutatav.

Hanepaju (S. repens) on roomavate võrsetega tihedalt hargnev põõsake, kasvab vaevu 30 - 60 cm kõrguseks, esinedes meil oma levila idapiiril ja on üsna haruldane, kasvades üksikutes kohtades Eesti läänesaartel. Enam levinud on hanepaju ja hundipaju hübriid. Üldlevila kogu Euraasia. Võrsed pruunikasmustad, siidkarvased, vanemad kollakad paljad kuni karvased. Pungad väikesed, võrselehoiduvad, siidkarvased. Lehed elliptilissüstjad, kuni 5 cm pikad ja kuni 1 cm laiad, terveservalised, käändunud servadega, noorelt siidkarvased, sügiseks hõredalt karvased. Abilehed väikesed, elliptilised, varisevad vara. Õitseb lehtimise ajal, isasurvad raota, emased raolised, ruljad, kuni 2 cm pikad, hõbedaselt karvased. Haljastuses mitmeid sorte: 'Bergen' - lehed põhiliigist suuremad, hästi laiuv, hea pinnasekattetaim, kasvab ka kuivadel liivadel; 'Green Carpet' - 0,2-0,4 m kõrgune hallikasroheliste lehtede ja kollaste urbadega kuivade alade pinnakattetaim; 'Grey Carpet' - sarnane eelmisele, kuid lehed ka pealt hallid; 'Iona' - pikkade kaarjate võrsetega madal leinavorm; 'Voorthuizen’ - poogitud leinavorm, 1,5 -2 m kõrgune.

Vitspaju (S. viminalis) - ka korvipajuks nimetatud pajuliik kasvab sirgete pikkade võrsetega 5-6 m kõrguse põõsana meil oma areaali loodepiiril ja on üsna levinud (mõnedel andmetel naturaliseerunud) veekogude kallastel jne. Üldlevik Euroopa ja Aasia kontinentaalses kliimas. Võrsed pikad, hallikasrohelised, noorelt ude kuni siidkarvased. Vanemad võrsed oliivkollased, ümarate kuni piklike lõvedega. Pungad lamedad, piklikmunajad, karvased, kuni 6 mm pikad. Lehed lineaalsed kuni kitsassüstjad, kuni 20 cm pikad, ja kuni 2 cm laiad,leheserv terve, tihti rullunud, noorelt mõlemalt küljelt siidkarvased, hiljem karvased vaid alt. Abilehed kitsassüstjad, varisevad varakult. Õitseb koos lehtimisega, emasurvad 4-6 cm pikad. Hübridiseerub kergelt teiste pajudega, paljuneb lihtsalt pistokstest. Majanduslikult tähtis liik punumistöödeks, Eestis kasvatatakse liiki ka istandustes. Haljastuses tore liik vabakujuliseks või pügatavaks hekiks, ei talu seisvat vett, saab haljastada niiskeid kohti.

Punapaju (S. purpurea) 2-4 m kõrguseks kasvav sihvakate võrsetega põõsas kasvab Eestis oma levila põhjapiiril. Võrsed pikad, sihvakad, päikesepoolselt küljelt punakaspruunid, muidu kollakashallid, paljad (vahel harva veidi karvased). Pungad paljad, läikivad, pruunid, kuni 3 mm pikad. Lehed asuvad sageli vastakult, süstjad kuni äraspidimunajad, 2-10 cm pikad, kuni 1 cm laiad, tipuosas saagja servaga, pealt tumerohelised, alt sinakad, paljad. Abilehed puuduvad. Urvad kitsad, kuni 5 cm pikad, õitseb mai algul. On dekoratiivne liik, hästi paljuneb pistokstest. Võrsed on heaks punumismaterjaliks. Sordid: 'Nana' - kuni 1 m kõrgune poolümar tihe kera, talub hästi linnaolusid, 'Pendula' - kuni 0,6 m kõrgune pikkade rippuvate võrsetega leinavorm. Maapinnal tihe, roomav; 'Ripa' - eriti tugevakasvuline ja vähenõudlik, sobib nõlvade kinnistamiseks; 'Uzny' - meenutab 'Nana' kujult, on vaid veelgi väiksem.

Härmpaju (S. daphnoides) kasvab kuni 10 m kõrguseks puuks või kõrgeks põõsaks, on meil areaali põhjapiiril, eeskätt kasvab Lõuna- ja Lääne-Eestis jõgede ja järvede kallastel, rannikuluidetel. Üldareaal Euroopa. Võrsed üsna jämedad, kollased kuni pruunid, noorelt veidi lühikarvased, hiljem paljad, vahel vahakirmega. Pungad kuni 10 mm pikad, punakad kuni kollased, karvased. Lehed pikliksüstjad, terava tipuga, peenelt näärmelise saagja servaga, kuni 10 cm pikad ja kuni 3 cm laiad, pealt tumerohelised, alt sinakad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, noorelt karvane, abilehed ovaalsed, teritunud tipuga. Õitseb enne lehtimist aprilli lõpus, urvad kuni 4 cm pikad, jämedad. Annab hübriide eriti halapajuga, haljastuslikku ja majanduslikku tähtsust ei oma. Haljastuses sort: 'Praecox' - hõbedased urvad juba märtsis, väga varane õitseja.

Halapaju (S. acutifolia) kasvab kuni 10 m kõrguse puuna või kuni 8 m kõrguseks kasvava kõrge püstise põõsana Eestis areaali loodepiiril, esinedes vaid Ida-Eestis vähesel määral Peipsi rannikuluidetel, Koiva ning Piusa jõgede kallastel jm. Üldareaal kogu Euraasia. Võrsed peened, punakaspruunid kuni punased, läikivad, heleda vahakirmega kaetud. Pungad võrsele hoiduvad, piklikud, kuni 7 mm pikad, vahel veidi karvased. Lehed süstjad, kuni 12 cm pikad ja kuni 2 cm laiad, nahkjad, pealt tumerohelised, läikivad, alt härmatisega, kollakasrohelised, paljad, näärmelise saagja servaga. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, abilehed teritunud tipuga, näärmeliselt saagja servaga varisevad koos lehtedega. Õitseb enne lehtimist mai algul, urvad peaaegu raotud, kuni 3,5 cm pikad, tihedalt siidkarvased. Dekoratiivse liigina kasvatatakse ilupuuna parkides ja haljasaladel, hea meetaim. Paljundatakse pistokstega, sobib kuivade liivaalade kinnistamiseks.  

« Tagasi