Liigikirjeldused

Murtudsüda

Murtudsüda (Dicentra)

on mitmeaastaste rohttaimede perekond punandiliste (Fumariaceae) sugukonnast, kokku umbes 20 liiki, mis looduslikult on peamiselt levinud Hiinas, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas peamiselt kuivades kasvukohtades. Lehed on mitmejagused, rootsuga, õied roosad, valged, punased või kollased ja asetsevad ühekülgses rippuvas kobaras. Vili on mitmeseemneline kupar.

Eestis kasvatatakse püsilillena peamiselt kõrgekasvulist harilikku murtudsüdant (D. spectabilis) ja selle valgeõielist vormi (D. spectabilis alba). Hariliku murtudsüdame õied on rippuvad, südamekujulised, kuni 3 cm pikad ja paiknevad tipmistes ühekülgsetes veidi kaardunud pikkades kobarates. Õitsevad mais-juunis ja kui närtsinud kobarad ära lõigata, võib õitseda vähemal määral kuni sügiseni. Taime kõrgus ulatub 60–100 cm. Eelmisest madalamakasvuline, kõrgus 25-35 cm ja ka väiksemate õitega on kaunis murtudsüda (D. formosa).

Murtudsüdameid on hea paljundada juurepuhma jagamise teel varakevadel või sügisel pärast õitsemist ning lehtede kolletumist. Puhmiku väljakaevamisel tuleb olla ettevaatlik, et mitte vigastada taime küllaltki rabedaid juuri.

Murtudsüda vajab kasvuks hästiharitud ja väetatud ning küllaldase niiskusesisaldusega vett hästi läbilaskvat viljakat mulda. Kasvab hästi päikesepaistelisel, aga ka varjulisel kasvukohal. Seemnetega paljundatakse harva. Need külvatakse sügisel ja lastakse talvel läbi külmuda, siis tärkavad noored taimed kevadel. Sobiv vahekaugus istutamisel on 50-60 cm. Murtudsüda võib samal kohal kasvada 10 ja enamgi aastat kui teda korrapäraselt väetada kompost- või kõdusõnnikumullaga. Sobib hästi üksiktaimena või rühmana avarasse murusse, hoonete lähedusse, põõsaste ette ning püsilillepeenrasse. On hea lõikelill.

 

Armastatud murtudsüdamed

22. mai 2013 Aialeht

Astrid Lepik

Kaunid ja graatsilised murtudsüdamed on aiapidajate lemmikud olnud aastakümneid.

Perekonnas murtudsüda (Dicentra) on ligikaudu 20 liiki madalaid kuni poolkõrgeid mitmeaastaseid rohttaimi, kes looduslikult kasvavad Aasia ja Põhja-Ameerika kuivapoolsetel puisniitudel ning mägistel aladel.

Murtudsüdame valged, roosad, punased või kollased südamekujulised õied asetsevad ühekülgses rippuvas kobaras. Rootsuga hallikas- kuni sügavrohelised lehed on mitmejagused.

Kõige populaarsem on aiapidajate seas olnud harilik murtudsüda (Dicentra spectabilis), kuid levinud on ka kaunis murtudsüda (D. formosa) ja õevane murtudsüda (D. eximia). Harilik murtudsüda on kõrgema kasvuga (60-100 cm), viimased kaks aga madalakasvulised (kõrgust 20-35 cm).

Murtudsüdamed kasvavad hästi nii kerges varjus kui päikselisel kasvukohal. Eelistavad huumusrikast ja viljakat ning vett hästi läbilaskvat, kuid küllaldaselt niisket mulda. Sagedasi ümberistutamisi taimed ei taha ning sobiva kasvukoha ja hea hoolduse korral võivad nad samal kohal kasvada 10 aastat ja enam. Hea hooldus tähendab aga seda, et taimed oleks korrapäraselt väetud ning multšitud sõelutud kõdusõnniku või kompostmullaga.

Üldiselt talvituvad murtudsüdamed hästi ning kahjurid ja haigused kaunist taime eriti ei kimbuta. Talvitumine võib probleemne olla vaid liigniiskes ja raske mullaga kasvukohas ning pakaselistel ja lumevaestel talvedel.

Paljundatakse puhmiku ettevaatliku (juured on haprad) jagamisega. Taime istutamiseks-paljundamiseks on parim aeg varakevad, mil hoogne kasv pole veel alanud või septembri algus, mil lehed koltunud. Nõuistikuid võib ka muul ajal istutada, peaasi, et tagatakse piisav mullaniiskus peale istutamist.

Madalakasvulised liigid sobivad kasvama püsilillepeenras esiplaanile ning kiviktaimlasse. Kõrgekasvuline harilik murtudsüda sobib aga püsilillepeenras tahaplaanile, soolotaimena või rühmana näiteks murusse, heki või ilupõõsaste ette.

« Tagasi