Liigikirjeldused

Bergeenia

Bergeenia (Bergenia)

e. badaan, kuulub igihaljaste nahkjate lehtedega püsikute perekonda kivirikuliste (Saxifragaceae) sugukonnast. Neid on kokku 8, mõnedel andmetel aga 10 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt Aasia mäestikes, Afganistanis, Mongoolias ja mujal. Laiuvad lehed paiknevad lihakatel vartel. Õitsevad kevadel mais- juunis, nende õied on enamasti roosad. Taimeperekond on nime saanud 18-ndal sajandil elanud Saksa botaaniku Karl August von Bergeni auks. Bergeenia eelistab päikeselist kuni poolvarjulist, viljaka, vett hästi läbilaskva parasniiske pinnasega kasvukohta. Sobib kasvatamiseks üksikult või rühmiti püsilillepeenral, kiviktaimlas, veekogu ääres ja maapinna katteks. Lehed värvuvad intensiivsemalt kuival kasvukohal kasvades. Kuival kevadel võib vajada kastmist, mis pikendab õitsemise aega. Jääb samale kasvukohale paljudeks aastateks, isegi kuni 20 aastat.

 
Südajalehine bergeenia (Bergenia cordifolia) on talihaljas lehtdekoratiivne, ilusate roosade tumeda südamikuga õitega püsiktaim. Sobib kasvama puude ja põõsaste ette või vahele, varjukatele peenardele ja vee lähedusse, madalad sordid ka kiviktaimlasse ja nõudesse. Täispäikeses õitseb hästi, kuid lehestik läheb niruks. Eelistab huumuserikast viljakat mulda. Saab kasvatada ka avarates pottides. Närtsinud lehed tuleb kevadel eemaldada. Parim viis paljundamiseks on jagamisega. Ulukitele ebameeldiv. On mitmeid sorte: ’Herbstblüte’– roosad õied võivad puhkeda kuni 3 korda kasvuperioodi jooksul, kõrgus 30 cm; ‘Purpurea’ - punased õied kõrguvad pikkadel vartel lehestiku kohal; ‘Perfecta’ - eelmisest veelgi kõrgem ja redisepunaste õitega; ‘Eroica’ - rohelised lehed on põneva pronksja üleminekuga.
 
Kahelehine bergeenia (Bergenia crassifolia) pärineb Siberist, kus teda kogutakse parkainete saamiseks. Ta on kasutusel ka värvi- ja ravimtaimena. Paljundatakse kas puhma jagamise teel või seemnetega kevadel. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks juba aprillis mais, kuid võib külvata ka juunis – juulis otse kasvukohale. Idanemistemperatuur on vahemikus 15…20ºC. Ettekasvatatud seemikud võib pikeerida 5 cm vahedega ning taimed istutatakse suve lõpul ja sügisel kasvukohale 30 cm vahedega, kus nad hakkavad õitsema kolmandal või neljandal aastal.
 
Sort ’Bressingham White’ on hübriidbergeenia puhasvalgete musta silmakesega õitega ja lopsaka tumerohelise läikiva lehestikuga. Madalama kasvuga on ’Baby Doll’, mis on Eestis üsna laialdaselt kasutusel veekogude ja niiskemate alade haljastamisel.
 

Algajale aednikule sobib püsililleks bergeenia

14. aprill 2010 11:06

Astrid Lepik

Bergeeniate kiituseks tuleb öelda, et nad on äärmiselt vähenõudlikud ja pikaealised. Nende kasvatamisega saavad kenasti hakkma ka algajad aiapidajad.

Kivirikuliste (Saxifragaceae) sugukonda kuuluvate bergeeniate (Bergenia) levinumad liigid on südajalehine bergeenia (B. cordifolia) ja kahelehine bergeenia (B. crassifolia) ning nende sordid.

Aedades on bergeeniaid kasvatatud juba sajandeid. Oma nime on need vastupidavad taimed saanud Saksa botaaniku Karl August von Bergen´i järgi.

Varakevadel, kui esimesed kevadlilled alles avavad oma õisi, kaunistavad bergeeniad lillepeenraid oma ilusate, suurte, veidi südajate ja nahkjate lehtedega. Needsamad lehed on andnud alust kutsuda bergeeniaid inglise keeles nimetustega elephant plant (elevanditaim), elephant-ears (elevandi kõrvad) ja heartleaf (südameleht). Aga taimel on veelgi välimusest tulenevalt kentsakaid nimetusi nagu leather cabbages (nahkne kapsas), picnic plates (pikniku taldrikud) ja what-not (tühi-tähi).

Kevade edenedes (umbes maikuus) ilmuvad bergeeniatel väikesed armsad kellukjad õied, mis on kännasesse koondunud ja asetsevad lehtedest veidi kõrgemal. Õite värvus võib olla liigist ja sordist olenevalt valge, mitmes toonis roosa või punane.

Erinevalt paljudest lilledest ei pea bergeeniaid talveks kuskile keldrisse vedama. Nad ei vaja isegi talvekatet, talvituvad nad aga sellest hoolimata hästi, taludes kuni -35ºC pakast (mõned liigid küll veidi vähem).

Valguse suhtes pole nad ka nõudlikud, kasvades hästi nii täispäikeses kui varjus. Poolvarjus ja piisavalt niiskes kasvukohas on taim ilus, lopsakas ja roheline. Liiga päikeselisel kasvukohal, kus napib ka niiskust, muutuvad lehed veidi pruunikaks ja taim omandab natuke „roostes“ väljanägemise. Kui kasvukoha valgusolud on väga kasinad, venivad aga lehevarred valguse poole püüeldes välja ja muidu tumeroheline lehestik omandab helerohelise tooni. Madalakasvulise püsikuna saavad nad hakkama ka tuulisemas kasvukohas.

Bergeeniad kasvavad hästi mitmesugustel muldadel, kui eelistatumalt võiks olla veidi raskemad, huumusrikkad ja niiskemad mullad. Seega on bergeeniad head lilled tiikide, basseinide jms veesilmade äärde. Kuid neid võib istutada ka puude alla, kiviktaimlasse ja mujale, nt kalmude haljastamiseks. Bergeeniad edenevad hästi ka potitaimena. Väga hästi ei sobi vaid kasvukohad, kuhu koguneb seisvat vett.

Bergeeniate paljundamine puhma jagamise teel on lihtne ja taimed lähevad hästi kasvama. Parim aeg paljundamiseks on kevadel peale õitsemist või sügisel.

Põhiline hooldus seisneb rohimises, aga kuna bergeenia on hea pinnakattetaim, siis umbrohtudel pole tema lopsakate lehtede all just palju lootust kasvada. Kevadeti puista taimede ümber paarisentimeetrine kiht sõelutud kompostimulda. Et bergeenial säiliks pidevalt värske välimus, tuleks koledad ja kuivama kippuvad lehed ja õitsenud õisikuvarred kääridega eemaldada.

« Tagasi