Liigikirjeldused

Magun, moon

Magun, moon (Papaver)

on üheaastaste või püsikrohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast. Umbes 100 liiki, peamiselt Euraasia parasvöötmes ja lähistroopikas. Enamik liike on harjaskarvased; lehed hõlmised või jagused, õienupud longus. Harilikult nelja kroon- ja kahe tuppelehega õied on lahklehised, üksikud, vili hulgaseemneline kupar. Piimmahl (harilikult valge) sisaldab uinutava toimega alkaloide. Moonid (magunad) vajavad päikeselist kasvukohta ja sügavapõhjalist mulda. Parim paljundamisviis on seemnetega, kuid püsitaimedena kasvatatavaid liike, näiteks idamagun, võib paljundada ka jagamise teel. Üheaastastena kasvatatavad moonid ei talu ümberistutamist, mistõttu tuleks seemned külvata otse kasvukohale. Tärganud seemikuid võib vajadusel harvendada selliselt, et taimedevaheliseks kauguseks jääks üksteisest umbes 20...25 cm. Idanemine kestab temperatuuril 17...20ºC tavaliselt 10...14 päeva. Kuivatatud kupardega õisikuvarsi on võimalik kasutada talvistes kuivlilleseadetes. Mõned liigid, näiteks unimagun ja kukemagun, paljunevad üsnagi hästi isekülvi teel.

Unimagun (P. somniferum) on ainult kultuurtaimena tuntud üheaastane liik. Tal on suured violetsed, roosad, punased või valged õied ja sinakashallid lehed. Piimmahl sisaldab üle 20 ravimitööstuses kasutatava alkaloidi (morfiin, narkotiin, kodeiin, papaveriin). Seemneist saadakse õli ja neid lisatakse pagaritooteile. Unimaguna õlisortide (neid kasvatatakse peamiselt Lääne-Euroopas, vähem Ukrainas, Volgamaal, Kasahstanis) seemneis on umbes 50% kiiresti kuivavat õli (kasutusel toiduõlina, maalimisõlivärvi, seebi, laki ja värnitsa valmistamiseks) ja kuni 20% valku. Eestis kasvatatakse unimagunat aiailutaimena. See on kõrgekasvuline 90...120 cm kõrgune.

Idamaguna (P. orientale) nime all kasvatatakse suures osas eri päritolu sorte. Puhast idamagunat ei ole õieti enam aedades olemas, kasvatatavad sordid on erinevate liikide ristandid või hübriidid. Kasvukõrgus jääb 60...100 cm. Õite värv on sordist olenevalt oranžikaspunane, valge või tume- ja roosakaspunane. Taime on pika sammasjuure tõttu raske ümber istutada. Õitsemise järel varred osaliselt närbuvad ja seega ei ole neid mõistlik püsikurühma etteserva istutada. Õitseaeg on küll lühike, aga seda intensiivsem, sest õied on säravalt erksad. Sorte:  'Allegro' – punaseõieline, 60 cm kõrgune; ’Baby Kiss’ – madal 45 cm kõrgune pehmepunaste õitega sort; 'Brilliant' – helepunase lopsaka õiega, 50 cm kõrge sort; 'Curlilocks' – säravoranzide kroonlehtedega ja musta südamikuga tugevasti narmasjate servadega õied, kõrgus 60...70 cm; 'Double Pleasure' – lõheroosad kaunid topeltõied, kõrgus 70 cm; 'Flamingo' – valged kontrastsete roosakasoranzide servadega õied, kõrgus 60...70 cm; ’Miss Piggy’ – suured heleroosad tumeda südamikuga täidisõied on sügavate narmastega, kõrgus 70...80 cm; 'Patty's Plum' – tumelillade kuni lillakaspruunide liblikjate õitega, kõrgus 80...90 cm; 'Perry's White' – valged liblikjate kroonlehtede ja tumeda südamikuga, kõrgus 70...80 cm; 'Picotee' – kreemikasvalgete oranzide servadega liblikjate kroonlehtede ja väikse tumeda südamikuga erksad õied, kõrgus 70...80 cm; 'Rembrandt' – 85 cm kõrgune ebatavaliselt intensiivsete oranzikaspunaste õitega; 'Türkenlouis' – narmasjate servadega säravpunased tumeda südamikuga õied, kõrgus 60...70 cm. 

Kattelehine magun (P. bracteatum) on tugevate vartega ja karedate karvadega kaetud püsik. 80...100 cm kõrgune vars on kuni ülaosani kaetud väikeste lehtedega, mis idamagunal puuduvad. Õied on veripunased. Ka seda on sarnaselt eelmisele raske ümber istutada. Paljud meil idamagunana kasvatatavad taimed on tegelikult kattelehise maguna sordid. Varem peetigi teda idamaguna teisendiks ja sageli müüakse seda ka praegu idamaguna nime all. Sort: ’Beauty of Livermere’ – tumedate tulipunaste õitega, saab paljundada seemnete abil.

Alpi magun (P. alpinum) pärineb Alpi ja Karpaatide nõlvadelt, kus kasvab kruusasel pinnasel ca 25 cm kõrguseks. Sobival kasvukohal aias levib hõlpsasti isekülvi teel. Taim moodustab tiheda puhma, lehed on kolmeti kuni neljati sulgjagused ja sinakasrohelised. 2...5 cm läbimõõduga kollased või valged õied on üksikult varre ladvas. Sobib kiviktaimlasse klibusele kohale.

Siberi magun (P. nudicaule) on meie mitmeaastastest madalatest magunatest soosituim. Pärineb Aasiast. Tegelikult pole see liik väga pikaealine – iga üksiku taime eluiga on 2...4 aastat, aga isekülvi andes säilib ühel kasvukohal aastaid. Selle sulglõhised lehed moodustavad hõreda puhma, mille keskelt tõusevad kogu suve jooksul lehitud, karvased 30...40 cm pikkused varred. Iga varre ladvas on üks umbes 5 cm läbimõõduga õis. Õite värv varieerub valgest oranzini, oranzikast erepunaseni ning kollaseni. Enamasti kasvatatakse selle liigi eriti suurte õitega sorte. Sagedamini on müügil eri värve sisaldavaid segusid.

Kukemagun (P. rhoeas) on 90...120 cm kõrge elujõuline üheaastane taim karvaste vartega, mis metsistub kergesti ning on sellisel juhul umbrohuks. Õied suured säravpunased kuni 8 cm läbimõõduga, mõnikord südamiku ümber musta laiguga.

 

Moonide mitu palet

15. august 2012 Maaleht

Astrid Lepik

„Sa tead ju, et moonid kõik on pikad-pikad-pikad...“ pajatab tuntud laulusalm.

Kaunid mooniõied ja nende toredad prullakad seemnekuprad on inspireerinud kunstnikke, luuletajaid, käsitöölisi jpt. Ja pole ka ime, lummav on nii mooniõite habras siidine ilu kui särav värvipalett. Seemnekuprad on aga hinnatud kas värvitud või naturaalsel kujul mitmesugustes kuivlilleseadeis. Pagari- ja kondiitritööstus kasutab õli- ja toitaineterikkaid mooniseemneid küpsiste, kookide, saiade ja leibade valmistamisel. 

Moonide, täpsemalt magunate (Papaver) liigirikkas perekonnas on nii ühe-, kahe- kui mitmeaastaseid taimi. (Kuri) kuulsaim neist on Vahemeremaadest ja Kesk-Aasiast pärit vana ravim- ja kultuurtaim unimagun (Papaver somniferum). 

Unimagun on üheaastane ning eristub teistest magunatest silmapaistvalt hallikassiniste laiade ja lopsakate hambuliste siledate lehtede poolest. Sordist olenevalt on taime kõrguseks 60-120 cm. Juulis alustab taim õitsemist ja suuri, sordist olenevalt valgeid, roosasid, punaseid lillasid, mustjaid, liht- või täidisõisi jagub augustissegi. Seejärel paisuvad suured seemnekuprad ning valmivad seemned. 

Unimagunat on lihtne kasvatada, kuna pole eriti nõudlik mullastiku suhtes, eelistab vaid päikselist kasvukohta. Kasvatamisel pole vaeva vaja näha ka kastmise- ja väetamisega, üsna hästi lepib taim kehvema aiamullaga ning ka põuaperioodid elab kenasti üle. Loomulikult tagab mulla piisav toitainetevaru ja niiskus lopsakamad taimed ning rohkema õitsemise. Seemned võib külvata kasvukohale kevadel, aprilli lõpus või mai alguses või ka sügisel. Et taimed kasvaksid lopsakamad, tuleks taimed tiheda seisu korral harvendada. Ümberistutamist ei talu eriti. Sageli külvab end aeda ise ja võib kohati omandada umbrohustaatuse. Vaatamata oma ilule peenras ei kõlba unimagunad vaasililleks, üsna ruttu vajuvad õied longu ja kroonlehed pudenevad. 

Isekülvi vältimiseks, tuleks seemnekuprad enne seemnete laialipudenemist ära korjata. Valminud seemneid võib koguda nii kevadisteks külvideks kui saia küpsetamiseks. Tühjaks raputatud seemnekuprad on nägusad nii lillekimpudes kui lilleseadetes. Seemnete ja seemnekuparde kogumiseks valida kuiv ja päikseline päev sest niisked seemned lähevad ruttu hallitama, märjad kuprad aga kaotavad oma dekoratiivse välimuse. 

Valge piimmahl, mida leidub kõikides unimaguna taimeosades (va valminud seemnetes), on mürgine ja sisaldab uinutava toimega alkaloide. Oopiumisordid sisaldavad piimmahla enim, õli- ja ilusortidel on piimmahla sisaldus viidud miinimumini. Oopiumisortide kasvatamine on Eestis ja paljudes teistes riikides keelatud.

 

 

Moon: saiavürts ja ajumürk

16. juuli 2009 Maakodu

Toivo Niiberg

Moonide siidjalt säravatele õitele on raske looduses vastast leida. Ja pole siis ime, et pardipoeg mooni ära armus...

Dekoratiivtaimena kasvatatakse Eestis üheaastaseid unimagunat (Papaver somniferum) ja kukemagunat (P. rhoeas). Väga harva võib näha ka tulpmagunat (P. glaucum), mis on meil aga niiskustundlikkuse tõttu väga kapriisne ega pruugi alati anda idanemisvõimelisi seemneid.

Püsilillena kaunistavad meie aedu idamagunad (P. orientale), mis õitsevad juuni algusest juuli alguseni. Siberi magunad (P. nudicaule) on õies juunist septembrini. Püsilillepeenardel võib näha ka üheõielist magunat (P. monanthum), harvem kattelehist magunat (P. bracteatum) ja teisi liike.

Eestis kasvab põllu-umbrohuna liivmagun (P. argemone) ja põldmagun (P. dubium). Aedades, parkides ning prahipaikadel võib leida metsistunud kuke- ja unimagunaid.

Majanduslikku tähtsust omavad magunatest vaid kaks liiki: unimagun ja kattelehine magun.

Kokku kuulub maguna perekonda uuematel andmetel 50 liiki Aasia, Lõuna-Aafrika, Austraalia ja Põhja-Ameerika lääneosa taimi. Euroopas, eelkõige Vahemere maades, esineb 26 liiki.

Magunatele on iseloomulikud longus õiepungad ja varakult langevad tupplehed. Suured korrapärase kujuga mõlemasugulised õied paiknevad varrel üksikult või moodustavad õisiku. Kaunid paljutolmukalised õied kahjuks ei lõhna. Taim sisaldab värvitut või värvilist piimmahla.

Magunaliste vili on kupar, mis sõltuvalt perekonnast või liigist sisaldab vaid ühe või palju õlirikkaid seemneid. Valminud seemned vabanevad kuprast pikipragude või avade kaudu. Magunad sisaldavad rohkelt alkaloide.

Mitmekülgne unimagun

Unimaguna suuri erksavärvilisi õisi saab imetleda juunist augustini. Sõltuvalt sordist kasvab ta 30–150 cm kõrguseks.

Eristatakse kahte alamliiki. Ainult kultuurtaimena on tuntud P. somniferum ssp. somniferum. Tema ülemised varrelehed on hõlmised, tupplehed paljad, helevioletsed tolmukaniidid on ülaosas laienenud. Kupar sageli ei avane. See alamliik on väga varieeruv kroonlehtede kuju ja värvitooni, kuparde suuruse ja kuju ning seemnete värvi poolest.

Teisel alamliigil ssp. setigerum on ülemised varrelehed tavaliselt sulglõhised, tupplehed vähemalt mõne harjaskarvaga, tumevioletsed tolmukaniidid niitjad või ülaosas laienenud. Kuprad on alati avanevad.

Unimagunast on aretatud palju sorte, mis kasutusotstarbe järgi jaotatakse dekoratiiv-, õli- ja oopiumisortideks.

Dekoratiivsortidest võiks mainida järgmisi: tulipunane ‘Cherry Glow’, valge südamikuga erkpunane ‘Queens Poppy’, mustjaspunane ‘Black Peony’, eriti suurte täidisõitega ‘WhiteCloud’ jt.

Õlisordid on näiteks ‘Rekord’, ‘Jõgeva hall’, ‘NovinkaK-198’, ‘Tatarstan’; oopiumisordid ‘Tjan-Šan 27’, ‘Tarbagatai-20’ jt. Oopiumi- ja õlisorte üksnes väliste tunnuste alusel üksteisest eristada pole võimalik.

Sõltumata kasutusotstarbest, sisaldavad kõik unimaguna sordid suuremal või vähemal hulgal alkaloide. Seega on kõik taimeorganid mürgised, välja arvatud küpsed seemned.

Ravim ja meelemürk

Algselt oli inimese eellane taimetoiduline. Ürgühiskonnas õpiti esmalt tundma tugeva toimega okseleajavaid, joovastavaid ja valuvaigistavaid taimi, sest nende raviefekt avaldus kiiresti. Sellised taimed olid näiteks luuderohi, koera-pöörirohi, verev sõrmkübar, kokapõõsas, ja ka unimagun.

Unimaguna alkaloide, millel põhineb taime tuntus valu- ja köhavaigistava vahendina, nimetatakse opiaatideks. Neist osa kuulub narkootiliste ainete hulka. Levinumad looduslikud narkootilised opiaadid on oopium, morfiin, kodeiin jne.

Oopiumiks nimetatakse unimaguna hangunud (kuivanud) piimjat mahla, mida saadakse kasvueas kupardesse tehtud lõigetest.

Homerose aegadel oli Kreekas oopium kõhukinnisti ja uimastusvahend. Indias on oopiumi mainitud 13., Hiinas 17. sajandil, mil seda kasutati ka düsenteeria raviks või süstiti mõnuainena. Euroopa meditsiinis hakkas oopiumi kasutama Paracelsus 16. sajandil.

Mooniseemned on väärtuslik toiduaine

Küpsed unimaguna seemned oopiumi ei sisalda. Neis on rohkelt õli jm väärtuslikke toitaineid. Seemneid võib lisada taignate koostisesse. Valage näiteks seemned lauale ja rullige nende peal lahti harilik pärmitaigen, millest seejärel küpsetage väikseid moonirulle. Neile võib peale valada veel kakaoglasuuri.

Mooniseemneid võib segada kohupiima ja kodujuustu hulka, lisada kohupiimakoogile ja saiavormile.

Moonivaht (üks portsjon)

2-3 kuhjaga sl mooniseemneid, 2 sl tuhksuhkrut, 1 kuhjaga sl hakitud seemneteta rosinaid, 1 tl želatiini, ½ väiksema apelsini või mandariini õhukeselt riivitud väline koor, 100 g 35%-list rõõska koort.

Uhmerdage mooniseemned puruks ja segage juurde veidi keeva vett, nii et saaks püdel mass. Vahustage koor, vahustamise lõpus lisage tuhksuhkur, peenestatud rosinad, moonimass, riivitud apelsinikoor ja peene joana väheses keevas vees lahustatud želatiin. Valage valmis kreem magustoidupokaali ja tõstke tunniks külmikusse. Serveerimisel kaunistage mõne magusa mureda küpsisega.

« Tagasi