Liigikirjeldused

Aubrieeta

Aubrieeta (Aubrieta)

tuntud ka kui murutuder, kivikress ja sinipadjake. Aubrieeta on rohttaimede perekond ristõieliste (Brassicaceae) sugukonnast. Looduslikult leidub neid umbes 12 liiki mäestikes Itaaliast Iraanini. Aubrieetad on madalakasvulised kevadel õitsevad püsililled. Oma nime on taimeperekond saanud Prantsuse maalikunstniku, Claude Aubriet´i (1668 – 1743) auks, kes lilledest vahel suurde vaimustusse sattus. Enamasti on koduaedades nähtavate aubrieetade puhul tegemist harilikust aubrieetast (A. deltoidea) aretatud hübriididega. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks aprillis – mais tuppa potti või kasvuhoonesse, kuid võib mais külvata ka otse kasvukohale aias või kiviktaimlas. Parim temperatuur seemnete idanemiseks on 15 - 18ºC, seeme idaneb 2-3 nädalat. Külvidele ei ole soovitav peale asetada katet, kuna vajavad tärkamiseks valgust. Jälgi hoolega, et külvid läbi ei kuivaks. Pikeerimisel on soovitav vahekaugus 5cm x 5cm, kasvukohale istutamisel 15cm x 15cm. Ühes grammis on umbes 600 seemet. Ettekasvatatud taimed võib hilissuvel või varasügisel istutada kasvukohale, kus nad õitsevad järgmisel kevadel, aprillis – mais. Kasvamiseks sobib aubrieetale päikeseline kuni poolvarjuline paik. Kõige rikkamalt õitsevad kergel lubjakal, kuid toitaineterikkal mullal, kuid kasvavad rahuldavalt ka tavalisel aiamullal. Võivad aastaid ühel kohal kasvada moodustades järjest suurema padjandi. Talveks on soovitav katta kuuseokstega, sest varakevadine päike võib kahjustada taime igihaljast lehestikku. Kahjustunud osad tuleb kevadel lõikusega eemaldada. Nii võib ka vanu taimi noorendada.

Eestis kasvatatakse kiviktaimlais kahte liiki:

Harilik aubrieeta (Aubrieta deltoidea) moodustab umbes 8 cm kõrgusega padjandeid, õied on kahvatulavendlist ja lillakassinisest kuni magmapunaseni ja purpurseni. Talvekate on soovitav, ebasobivate kasvutingimuste korral võib esineda rohkelt külmakahjustusi. Taimede varajasel ettekasvatamisel on võimalik kasvatada üheaastase aiataimena.

Aed-aubrieeta (Aubrieta x cultorum) on tekkinud erinevate liikide hübridiseerumisel ning sageli on nende vanemtaimede päritolu raske määrata. Õied on roosad, helesinised, punased ja harva valged. Taimed moodustavad olenevalt sordist kuni 15 cm kõrgusi padjandeid sobides suurepäraselt alpinaariumitesse, nõmmeaeda ning kiviktaimlasse pinnakatte taimeks. Sordid; ’Blue Cascade’ – rikkalikult õitsev rippuva kasvukujuga siniseõieline sort; ’Argenteovariegata’ – kirju lehestikuga lillaõieline padjandtaim lahjema pinnasega kasvukohale pinnakatteks; ’Cascade Red’ – säravpunaste õitega rikkalikult õitsev padjandtaim; ’Hendersonii’ – hulgaliselt säravlillasid õisi tumerohelise lehepadjandi taustal.

Sale aubrieeta (A.gracilis) moodustab talihaljaid padjandeid. Suurepärane püsik kiviktaimlas kasvatamiseks. Violetsed õied katavad tavaliselt kogu puhmiku 2-3-ks nädalaks pakkudes nauditavat silmailu. Kohe pärast õitsemist on soovitav puhmikut trimmida, et kutsuda esile järelõitsemist ja kujundada taime. Tuntuim sort on 'Kitte', mis aiapidajate hulgas on üsna tuntud ja kiidetud. Põhiliiki saab edukalt paljundada seemnetega, kuid sorte on soovitav paljundada vegetatiivselt.

« Tagasi